Tudengid Kristīne Santa Zariņa (Läti Ülikool, kultuuri- ja keskkonnapärandi uurimine ja kaitse), Dovilė Joneliūkštė (Vytautas Magnuse Ülikool Kaunas, kultuuripärand ja turism), Elisabetta Romano (Trieste Ülikool, ajalugu), Danielė Buterlevičienė (Vytautas Magnuse Ülikool Kaunas, loomemajandus), Rafał Lizak (Sileesia Ülikool Katowices, kunstiharidus) ning nende juhendajad Riin Alatalu ja Anu Soojärv (Eesti Kunstiakadeemia) keskendusid töötoa käigus Sillamäele ning selle linna monumentidele.
Juhendasid tutvustasid lähteülesannet järgmiselt:
Juhtumiuuring:
Sillamäe kesklinnas asuva Tundmatu sõduri mälestusmärgi ja Sillamäe lähedal, Sinimäe lahingu ajaloolisel toimumiskohal asuva Vaivara vana kalmistu juures asuva nõukogude sõjamälestusmärgi vaheline dünaamika.
Sillamäe lugu
Kaasaegne Sillamäe linn hakkas arenema 1940. aastate lõpus, kui senised elanikud paigutati piirkonnast ümber ja asendati Nõukogude Venemaa avarustest pärit inimestega, et rajada salastatud uraanirikastustehas. Sillamäest sai Moskva poolt täielikult varutud piirangutega linn, mis lõikas selle elanikud ülejäänud Eestist aastakümneteks ära. Sillamäe avati uuesti Eesti iseseisvuse taastamisega 1990. aastate alguses.
Kuna Sillamäe oli aastakümneid homogeenne suletud kogukond, on ta jäänud peamiselt venekeelseks piirkonnaks ja on endiselt ülejäänud Eestist võõrandunud. Ülejäänud Eesti jaoks kipub Sillamäe endiselt tunduma nõukogude ajastu jäänukina, samas kui Sillamäe elanikud tunnevad end Eesti Vabariigi poolt unarusse jäetuna. On kummaline, et inimesed, kes kunagi Sillamäele elama asusid – töölised, teadlased ja teised, kes olid olulised uraanirikastustehase käivitamiseks ja toimimiseks – ei olnud sageli mitte etnilised venelased, vaid näiteks isurid, vadjalased ja teised väikeste etniliste rühmade esindajad, kelle identiteet ja emakeel lõpuks lahustusid nõukogude okupatsiooni segaduses.
Monument „Tundmatule sõdurile“ ja nõukogude sõjamälestusmärk vana Vaivara kalmistu lähedal. Vaidlused
Monument tundmatule sõdurile
Nõukogude sõjamälestusmärk vana Vaivara kalmistu lähedal
Sillamäe kesklinnas asuv mälestusmärk on pühendatud Suures Isamaasõjas hukkunud ja kadunuks jäänud nõukogude sõduritele (nõukogude nimetus Teise maailmasõja kohta). Mälestusmärk ehitati 1975. aastal neljast massiivsest betoonplokist, mille ülemist osa kaunistavad kolme nõukogude sõdurit – jalaväelast, mereväelast ja lendurit – kujutavad reljeefid. Hoolimata sellest, et Sillamäe oli varem Moskva poolt rahastatud suletud sõjaväelinnak, telliti mälestusmärk „Tundmatu sõdur“ kahelt tuntud eesti kunstnikult – arhitekt Allan Murdmaalt ja skulptor Renaldo Veeberilt. Pärast seda, kui 2022. aastal algas Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu, on Sillamäe vastuolulist Tundmatu sõduri monumenti tuliselt vaidlustatud ja see pääses napilt lammutamisest. Teisalt on Sillamäe elanikud iseloomustanud seda kui mälestuspaika mitte nõukogude režiimile, vaid lähedastele, see on käegakatsutav mälestuspaik neile, kelle viimne puhkepaik on jäänud sõja keerises teadmatuks.
Tundmatu sõduri mälestusmärgist mitte kaugel, vana Vaivara kalmistu lähedal, asub 1944. aastal toimunud Sinimäe lahingule pühendatud mälestusmärk. Igal 9. mail, nõukogude võidu aastapäeval Suures Isamaasõjas, on paljudel Sillamäe elanikel kombeks võtta kaasa fotod oma surnud sugulastest ja koguneda Tundmatu sõduri mälestusmärgi juurde, et pärast Vaivara kalmistule jalutuskäiku pidada nõukogude sõjamälestusmärgi jalamil piknikku. Ehkki nõukogude mälestusmärgid, mis asuvad avaliku ruumi asemel juba kalmistutel, on jäänud puutumata, vandaalitseti 2023. aastal vana Vaivara kalmistu sõjamälestusmärki, kattes selle tsemendiga. See tegi paljudele Sillamäe elanikele haiget. Teisalt on 9. mai tähistamine paljudele eestlastele solvav.
Juhtumiuuring tõstatab küsimuse, kuidas saada kaks erinevat mälurühma, venekeelne ja eestikeelne kogukond, kellel on eraldi tõed ja narratiivid, omavahel kokku tuua?
Tudengid jõudsid järgmiste lahendusteni:
