Tudengid: Diāna Meldere, Natali Käsk-Nõgisto, Gytis Dovydaitis, Alberto Governo, Eglė Jasaitytė, Kora Równicka.
Juhendaja: Triinu Väikmeri
Juhtumiuuringu ülevaade ja ülesanne Triinu Väikmerelt:
Valminud: 1972
Aadress: Ida-Viru maakond, Narva, Joala 17A
Skulptor Kalju Reitel, arhitekt Boris Kalakin
Ei ole mälestisena kaitse all
Kreenholmi manufaktuur
Kreenholmi manufaktuuri ehitamine kuulub tööstusrevolutsiooni algusaegadesse Eestis. Narva võimas jõgi võimaldas kasutada odavat vee-energiat ja nii ehitati sinna esialgu riide- ja linavabriku. 1856. aasta lõpus ostis Kreenholmi saare koos jõe kaldal asuva riidevabrikuga Bremenist Venemaale kolinud Ludwig Knoop, kes oli rikastunud inglise masinatööstuse toodete müügiga. 1857. a. aprillis pandi pidulikult nurgakivi uue ettevõtte esimesele tööstushoonele, samal ajal alustati majandushoonete ja tööliste eluruumide ehitamist. Vabrik valmis pooleteise aastaga ja 1858. aasta oktoobris alustasid esimesed töölised tööd.
1862. aastal valmis ketrus- ja kudumisvabrik ning Narva joal käivitati kolm suurt vesiratast. 1868. aastal asendati vesirattad moodsate veeturbiinidega, mis enam kui 25 aasta jooksul kuulusid maailma võimsaimate hüdrauliliste masinate hulka.
Ettevõtte kasvule aitas kaasa Narva sadama lähedus ja Tallinn-Peterburi raudteeühendus, mis avati 1870. aastal. Tehas kasutas peamiselt Ameerikast toodud puuvilla. Lõng, puuvillane niit ja mitmesugused puuvillased kangad müüdi peamiselt Venemaale valmistoodetena.
Kreenholmi manufaktuuri tehaste käivitamisega kaasnes elanikkonna kiire kasv. 1866. aastal töötas ketrus- ja kangakudumisvabrikus üle 2500 inimese, 1872. aastal oli vabrikutes üle 4600 töölise (neist 3250 eestlast ja 1400 venelast), mis tegi Kreenholmi manufaktuurist Eesti suurima ettevõtte. Neile lisandus umbes 800 ehitustöölist.
1872. aasta streik
1872. aasta suvel puhkes Narva garnisoni ja seejärel ehitustööliste seas kooleraepideemia, mis levis üle kogu linna. Epideemiast sai üks streigi ajendeid, sest ainuüksi Kreenholmis haigestus üle 500 inimese ja lühikese aja jooksul suri üle 330 inimese, mis oli Narva-suuruse linna jaoks väga palju.
Kuid manufaktuuritööliste elu oli raske ka ilma epideemiata. 1870. aastate alguses olid töötingimused äärmiselt rasked: tööpäev kestis varasema 12 asemel 14 tundi (töö algas kell viis hommikul ja kestis õhtul kella poole üheksani), hommikupaus kaotati ära, lõunapaus kestis ühe tunni ja kuna tehases ei tohtinud süüa, siis need, kes ei jõudnud lõunaks koju, pidid sööma leivatükki väljaspool vabrikut sillapeal. Vähendati tükitöö palka ja kehtestati uued trahvid (mõne masinaosa lõhkumise eest võis töölist vallandada, mitte trahvida), nn keskmise kangatüki pikkus suurenes mõnevõrra, 2% palgast arvati maha kiriku- ja haiglakuludeks jne.
Kui varem ehitatud elamubarakid olid ühtlase valgustuse ning mõningase kaasaegse keskkütte ja torustikuga, siis enam kui 900 uut töötajat paigutati Joala mõisa tallidest ja aitadest ümber ehitatud hoonetesse, kus mõnes toas elas kuni 20 inimest.
Epidemia ajal ei võtnud manufaktuurihaigla enam kõiki abivajajaid vastu. Haiged elasid koos tervete inimestega, mis kiirendas koolera levikut. Paanikat süvendasid kuuldused, et keegi oli piserdanud Narva jõkke valget värvi pulbrit ja seega mürgitanud vett.
Tehase direktor Ernst Kolbe käskis trahvi ähvardusel hoida aknad lahti, et võimaldada hoonete tuulutamist. Sellega kaasnesid tõmbetuuled ja higistavate tööliste haigestumine. Lisaks hakkas tehase juhtkond epideemia vältimiseks enne lõunat töötajatele pipra-viina jagama.
Töötajad muutusid rahutuks. 2. augustil 1872 puhkes mäss, kui 200 ehitustöölist nõudis kohest tööst vabastamist, et pääseda ähvardava koolera eest. Kiviraidurid jätsid oma passid kontorisse ja lahkusid ilma lõpliku palgata.
7. augustil protesteerisid tehase töötajad akende avamise vastu ja direktor Kolbe andis järele. Samal ajal esitasid töölised oma peamiste nõudmistena tööpäeva lühendamise 12 tunnini (tööle asumine kell pool kuus), palgatõusu kuni 15 protsenti, pooleteise tunni pikkuse lõunapausi, 2%-lise palgast mahaarvamise kaotamise jne. Muudest nõudmistest oli ehk kõige tähtsam, et tööl käivatele lastele jääks rohkem aega õppimiseks. Kolbe lubas nõudmised nädala jooksul edastada Kreenholmi manufaktuuri peamistele aktsionäridele – Knoop elas nüüd Bremenis, teised Moskvas.
Kuna härra Kolbe ei omanud vastavaid volitusi otsuste tegemiseks ja ta kutsus tehaseomanikud selle probleemi lahendamiseks kokku, ei rahuldatud nõudmisi kiiresti ja vähemalt pooled jõekanali ehitusel töötanud meestest alustasid 9. augustil samuti toetusstreiki.
Nädala pärast, 14. augustil, ei olnud Kolbe esitatud nõudmistele vastanud. Umbes 500 kangakudujat umbes 4500 töölistest katkestasid töö ja esitasid kümne esindaja kaudu oma nõudmised, mis olid kokku võetud üheksas punktis. Kolbe palus taas nädal aega, et nõudmistele vastata, kuuldes, et kui nõudmisi ei täideta, alustab kogu tehas streiki. Järgnevatel päevadel kutsusid kangakudujad ketramistöölisi – kes moodustasid kaks kolmandikku kogu töölisklassist – streigiga ühinema ja esitama oma nõudmisi. 18. augustil hoiatasid 12 kangakudujat tehase kontoris, et kui nõudmisi ei täideta, astuvad nad laupäeval, 19. augustil streikima.
Vabrikuvalitsus palus Eesti kuberneri abi ja kaitset. 20. augustil 1872 kanti streigist ette keiser Aleksander II-le. Kohapeal püüdsid korda tagada Peterburist saadetud polkovnik, kes vestles töölistega, kuberner ja ühtlasi oodati peadirektorite saabumist.
21. augustil 1872 sõlmiti kokkulepe tööliste esindajate ja tehase juhi G. Kolbe vahel. Kokkuleppe sõlmimisel olid kohal Eestimaa kuberner Mihhail Šahovskoi-Glebov-Streshnev, Peterburi sandarmivalitsuse komandör Birin, 40 esindajat kangakudujate ja 20 ketrajate poolt. Enamik tööliste nõudmisi rahuldati, välja arvatud palgaküsimus, sest see sõltus turuhindadest, ja isiklikud küsimused, sest neid ei olnud kohane lahendada „poliitilise“ otsusega sellisel tasemel. Kokkuleppe kinnitas ja sellega nõustus Kreenholmi manufaktuuri direktor parun Ludwig Knoop. 22. augustil 1872 asusid kangakudjad taas tööle.
Läbirääkimised kestsid kogu päeva. Seejärel kirjutasid kolm peadirektorit, kuberner ja sandarmi komandör ning teiselt poolt tööliste esindajad alla kahele kokkuleppele, eraldi kangakudujate ja ketrajate esindajatega. Mõlemad lepingud olid koostatud nii eesti kui ka vene keeles.
Tehase juhtkond nõustus tegema teatud järeleandmisi: tööpäeva alustamine kell 5.30, lõunapausi pikendamine tunni ja 15 minutini, trahvisüsteemi muutmine katkiste masinaosade eest, mitte trahvida põhjuseta puudumise eest ja lõpetada 2% palga kinnipidamine. Vallandati senine tööliste vanem Peeter Säkk ja töölistel tuli valida uus vanem. Palka ei tõstetud, vihatud velsker jäi ametisse, laste koolimineku osas kokkuleppeid ei tehtud. Pärast kokkulepete allkirjastamist alustasid ketrajad-kudujad 22. augustil tavapärast tööd.
Kolbe püüdis seejärel streigi juhte ja õhutajaid ametist kõrvaldada. 9. septembril lasi Kolbe kinni võtta töölised Villem Preismanni ja Jakob Tamme koos nelja teise töölisega, kes tahtsid sõita Tallinnasse, et esitada kaebuse tehase juhtkonna üle. Neile mõisteti Narva linnavalitsuse poolt seitsmepäevane vangistus, formaalseks põhjuseks oli mõni päev varem Kreenholmi manufaktuuri valitseja majas toimunud vahejuhtum, mis puudutas allkirjade kogumist.
11. septembri hommikutundidel algas uus streik, mis paisus üha suuremaks. Kumminuiadega varustatud streikijad blokeerisid Kreenholmi saarele viiva tee, takistades ülejäänud töölisi tööle minemast, ja nõudsid arreteeritute vabastamist. Keskpäeva paiku suundus umbes 300 streikivat töölist Narva jõe sillalt linna raekoja juurde, kus asus vangla. Vahepeal püüdis kohtunik koos politseiga silda vabastada, samal ajal kui streikijad neid kividega ründasid. Kuigi politseil õnnestus mõned streikijad kinni pidada, vabastasid teised töölised nad peagi manufaktuuri vangikongidest. Järgnenud rüüstamise käigus kahjustati ka Kolbe elumaja.
Õhtul saabus kohale 220-meheline väeosa polkovnik Reinvaldi juhtimisel. Kohale saabunud kuberner Šahhovskoi palus, et lisaks vabrikut valvavale sõjaväele saadetakse Jamburgist Peterburi kubermangu abijõud. 13. septembriks oli olukord Jamburgi sõdurite abiga valitsusvägede kontrolli all. 14. septembril algas tehase töö osaliselt uuesti. Seejärel arreteeriti 35 aktivisti ja sõjavägi hõivas tööliste majade piirkonna. Streik lõppes 18. septembril ja sõjavägi lahkus tehasest 19. septembril.
Järgnes uurimine, et välja selgitada streigi põhjused ja osalejad. Oktoobris 1872 toimus Tallinnas kohus. 27 töölist, enamasti eestlased, mõisteti sunnitööle, vangistusse või asumisele. Asumisele ja sunnitööle mõistetud kinnipeetavad seisid 25.-26. novembril Tallinnas Raekoja ees häbistatult, osa otsustest asendati hiljem peksukaristusega. Augusti streigi initsieerijad, Villem Preismann koos kaaslastega, vabastati vahi alt, kuid neid ei võetud tagasi tööle vabrikusse.
Juba 1872. aasta septembris saatsid Kreenholmi manufaktuuri omanikud Kolbe vahendusel 10 000 rubla Eesti kubernerile, et ta seda „sündmuste õnnelikuks lõpetamiseks“ oma äranägemise järgi kasutaks. Kuberner pidas raha vastuvõtmist ebasobivaks.
Kohtulikul uurimisel jõuti järeldusele, et rahutustel ei olnud poliitilisi motiive ja et sündmustes on süüdi tehase juhtkond oma ebapädeva juhtimisega. Direktor Kolbe eemaldati peagi tehase juhtkonnast.
Streigi käigus tehtud mööndused kehtisid suures osas kuni 1897. aastani, mil töökorraldust oluliselt muudeti.
Kreenholmi streik oli üks suurimaid tolleaegseid tööliste väljaastumisi Vene impeeriumis ja selles osalenud V. Gerassimovist, V. Preismanist, D. Aleksandrovist ja F. Afanasjevist kujunesid väljapaistvad revolutsionäärid. Nõukogude ajalookäsituse kohaselt sai selle eesti ja vene töölisklassi esimese suure võitlusega alguse aastakümnete pikkune sündmustejada, mis tipnes vihatud ekspluataatorite kukutamisega 1940. aasta suvel. Samas vaimus peeti aastapäevakõnesid ja avaldati kirjutisi ajakirjanduses kuni 1980. aastate keskpaigani.
Sündmusest on nõukogude ajal ilmunud vähemalt kaks raamatut – Peet Sillaotsa “1872. aasta Kreenholmi streik” (1952) ja streigi 100. aastapäeval Pavel Kannu teos “Kreenholmi streik 1872” (1972). Mõistagi tuleb nõukogude ajal ilmunud teoseid kriitiliselt lugeda. Mõlemas raamatus rõhutati, et Narva streik oli sündmus, mis innustas tsaaririigi pealinna Peterburi ja teiste linnade töölisi aktiivset võitlust jätkama. Viimases võib kahelda, sest Sillaotsa sõnul ilmus vaid ühes Moskva ajalehes sel teemal juhtkiri pealkirjaga “Rahutused Narva linna lähistel Kreenholmi manufaktuuri tööliste seas” ja paar lühikest teadet ühes Peterburi ajalehes. Ülejäänud info liikus ikka suust-suhu.
Nõukogude aja lõpul 11 000 inimesele tööd andnud manufaktuur sulges lõplikult uksed 2010. aastal. Tuhandete töökohtade kadumine tekitas Narvas tõsiseid sotsiaalseid pingeid.
Monument
Kreenholmi 1872. aasta ülestõusu monument püstitati 1972. aastal streigi 100. aastapäevaks ja asub Kreenholmi tootmisettevõtte jalakäijate sissepääsu kõrval pargis, millest manufaktuuri töötajad igapäevaselt möödusid. Eesti kuulus monumendi püstitamise ajal Nõukogude Liidu koosseisu, kus töölisklassi kodanikke peeti kõrgelt au sees, mistõttu oli üheks sellise ideoloogia propageerimise vahendiks kangelaslikke töölisi kujutavate monumentaalsete kunstiteoste loomine. Kuigi streigi ajal oli valdav osa töötajatest mehed, siis sada aastat hiljem töötasid Kreenholmis peamiselt naised, seega on monumendil kujutatud just naisi.
Tänapäeval peavad mõned inimesed monumenti lihtsalt järjekordseks tüüpiliseks “punaseks monumendiks”, kuid mõned kalduvad uskuma, et monumendi sisuks oli vastuseis lapstööjõule.
Tudengite ideelahendus ja esitlus
