Iidsetest aegadest kuni tänapäevani on inimühiskonnad alati ebajumalaid otsinud. Mõnel ajastul on neisse usutud siiralt, teisel jälle neis kaheldud. Ebajumala anum – tema kehastus – on aga pidevalt muutunud: rahvapärimuse vitstest kujukestest maa alla maetud terrakotasõdalasteni, sealt edasi pronkskujudeni, mida rooste ei võta, ja lõpuks nüüdisaegse tarbimis kultuuri mänguasjadeni.
Füüsiline ihu pole enam vajalik. Mis jääb – kõikumatu ja igavene – on žest: tõstetud käsi, mis osutab edasi, näitab teed ja kinnitab meile, et kangelase jälgedes käimine ei saa kunagi olla vale. Ent ajalugu liigub edasi, isegi pronks vananeb ning taas seatakse ebajumalad kahtluse alla.
Kõik kordub, see on osa tsüklist.