4. märtsil 2024 toimus Eesti Kunstiakadeemias (EKA) iga-aastane sündmus nimega PhD Vitamin. Tegemist on konverentsi ja kohtumistega, kuhu kogunevad kunstnikud ja disainerid, kellel on huvi doktoriõpingute vastu. EKAs toimub doktoriõpe neljal erialal: kunstiteadus ja visuaalkultuuri uuringud, muinsuskaitse ja konserveerimine, arhitektuur ja linnaplaneerimine ning kunst ja disain. Kunsti doktoriõpe on kogu maailmas suhteliselt uus asi, sest esimesed sellised programmid loodi 1990ndatel aastatel ning Eesti esimene loominguline doktoritöö moetööstuse ja ringmajanduse teemadel kaitses Reet Aus 2011. aastal. Viimase kümnekonna aasta jooksul on loovuurimus (artistic research, practice-based research), kus kunstnik või disainer loob uudse teose ning mõtestab seda tekstiliselt, plahvatuslikult arenenud – seda nii publitseeritud lõputööde arvukuse kui erialakeele ja iseseisva metodoloogia arenemise poolest. Sellest hoolimata võivad doktoriõpingud tunduda magistrikraadiga loovisikutele võõristavalt, mistap ongi ellu kutsutud PhD Vitamin, kus juba kogenud uurijad räägivad oma praktikast ning jagavad näpunäiteid õpingute viljakaks jätkamiseks. Sel korral võeti fookuse alla monumendid ning üritusel osalejad esitlesid oma teadus- ja kunstiprojekte, mis käsitlevad kunstiteoseid ja mälutemaatikat avalikus ruumis.
Stockholmi ülikooli intellektuaalse ajaloo professor Victoria Fareld kõneles konverentsil oma uurimistööst, mis keerleb ajaloolise süü, vastutuse ja mälu ajalisuse küsimuste ümber. Kunstnik Kristina Norman kõneles oma loomingulisest praktikast, mille keskmes on kollektiivse mälu ja unustamise küsimused, avaliku ruumi kasutus, aga ka kehapoliitika, mis ületab avaliku ja privaatsuse piire. Norman on läbi aastate jälginud ühiskonna monumentaalseid vaidluseid ning 2009. aastal esindas ta Eestit Veneetsia biennaalil projektiga “After-War”, mis uuris nn Pronkssõduri eemaldamisega kaasnenud ja paraku veriseks kiskunud konflikti. 2022. aastal esindas Norman Eestit Veneetsia biennaalil ökokriitilise näituse “Orhideliirium. Isu külluse järele” raames. Tema eksperimentaalne filmitriloogia pakub mitmeid viise kolonialismi pärandi üle mõtisklemiseks Ida-Euroopa vaatenurgast. Viimasena astus konverentsil publiku ette allakirjutanu. Oma ettekandes rääkisin peatselt valmivast doktoritööst hilinõukogude monumentaal-dekoratiivkunstist ja sellest, kuidas Baltimaade nüüdiskunstnikud on oma loomingus taasmõtestanud sotsialismiaja arhitektuuri ja monumentaalkunsti.
Konverentsi peaesinejaks võis nimetada Pariisis tegutsevat juudi päritolu kunstnikku Esther Shalev-Gerzi (s. 1948), kelle loomingut siinkohal natuke pikemalt tutvustaksin. Shalev-Gerz on üleilmselt tuntud peamiselt tänu koos oma endise abikaasa Jochen Gerziga loodud Hamburgi fašismivastasele monumendile (1986). Kaheksakümnedaid võib Saksa kontekstis nimetada tõeliseks mäluplahvatuseks, sest suures plaanis hakati alles siis – kahe põlvkonna möödudes – käsitlema laialdaselt ja avalikult fašismipärandit ja selle mäle(s)tamise temaatikat. Kogu ühiskonda hõlmav mineviku üle vaidlemine (nn Vergangenheitsbewältigung) ja spetsiifilisemalt sakslaste eriomase süü mõtestamine (nn Historikerstreit) viis omakorda üldrahvaliku monumentide püstitamiseni (nn Denkmal-Arbeit), mille keskmes olid uuelaadsed ja varasemale konservatiivsemale esteetikale vastanduvad mälestusmärgid, millelt oodati teatavat lunastust avalikus ruumis. Järgneva paarikümne aasta jooksul toimus Saksamaal kümneid heldelt rahastatud ja rohkelt meedia tähelepanu pälvinud monumendikonkursse, kus mitte ainult võidutööd, vaid ka konkursiprojektid initsieerisid teravaid arutelusid. Paljud nendest teostest kuuluvad tänaseni erinevate lähiajaloo visuaalkultuuri mõtestavate raamatute ja loengukursuste põhiprogrammi ning nende näidete varal õpivad kunstitudengid, kuidas monumentidele kaasajal üldse läheneda. Olgu selleks siis Peter Eisenmani kujundatud õõvastavat kehalist reaktsiooni taotlev Berliini holokausti memoriaal (2002) või Horst Hoheiseli sama mälestusmärgi konkursile välja pakutud idee, et Brandenburgi värav tuleks õhku lasta – nii et monumendiks oleks sellest jäänud tolm ja tühjus.
Kõige selle taustal lõid Esther Shalev-Gerz ja Jochen Gerz kaheksakümnendate keskpaigas Hamburgi eeslinna fašismivastase monumendi, mille puhul oli tegemist 12 meetri kõrguse alumiiniumist sambaga, mis seejärel järk-järgult maasse langetati, kuni sellest jäi 1993. aastal alles ainult mälestustahvel. Kadumise kõrval muutis teose eriliseks see, et linnaelanikke kutsuti monumendi pinnale graveerima oma seisukohti fašismi osas. Avalikkus läks selle üleskutsega kaasa, kasutades selleks ka äärmuslikke vahendeid või vihaõhutavaid sõnumeid. Ent sellisena oli teos ka ühiskondlikuks lakmuspaberiks.
1992. aastal avaldas ühendriikide mälu-uurija James E. Young Chicago ülikooli kirjastuse mainekas ajakirjas Critical Inquiry artikli “Vastumonument: Mälu iseenda vastu kaasajas” (The Counter-Monument: Memory against Itself in Germany Today). Ajaloolase ja rahvusvaheliselt tunnustatud holokausti uurijana oli ta kaasatud eelpool nimetatud Berliini monumendi konkursi komisjoni ning tutvudes sinna esitatud efemeersete ideedega andis ta kogu suundumusele nimetuse vastumonumendid. Vastumonumendid selles mõttes, et need teosed vastandusid nii monumentide traditsioonilisele esteetikale kui ka sellele, milliseid funktsioone on monumentidelt tavapäraselt oodatud. Lihtsustatult öeldes, kui varasemad monumendid olid reeglina võidukad, uhkust sisendavad, (rahvus)identiteeti kinnistavad, ametlikke narratiive kuulutavad ja konkreetse tähendusväljaga, siis vastumonumendid püüdsid tähendusi ja mälu detsentraliseerida, vaidlustada ja ähmastada ajalooliste sündmuste üheplaanilist representatsiooni ning kutsuda esile subjektiivseid ajalooga suhestumise vorme.
Harburgi monument oli selles mõttes vastumonument par excellence, sest vastandus nii oma vormilt kui sisult klassikalistele monumentidele ja lõpuks lausa tühistas iseennast, manifesteerides et mäletamisega peavad tegelema inimesed, mitte sambad. Ehkki vastumonumendid on nii esteetilise kui ühiskondliku fenomenina tänaseni tooniandvad – näiteks on ju ka Tallinna Kommunismiohvrite memoriaalil tugevaid perekondlikke sarnasusi vastumonumentidega – siis on neid erialakirjanduses ka põhjalikult kritiseeritud. Näiteks austria kunstiteadlane Mechtild Widrich on oma raamatutes “Performatiivsed monumendid. Avaliku kunsti rematerialiseerumine” (Performative monuments. The rematerialisation of public art) ja “Monumentaalsed hooldused. Ajaloo ja kaasaegse kunsti paigad” (Monumental cares. Sites of history and contemporary art) mitterepresenteerivatele vastumonumentidele heitnud ette suutmatust vahendada ajaloolisi sündmuseid. Teisalt, võib-olla ei peagi vastumonumente pidama enam omaette žanriks, vaid printsiibiks ja suhestumise viisiks, millega võiksid kursis olla kõik monumentide loomise ja tellimisega seotud osapooled.
Esther Shalev-Gerz on oma pika karjääri jooksul loonud kümneid (vastu)monumente, millest annab hea ülevaate tema koduleht. Konverentsil PhD Vitamin keskendus ta 2018. aastal Vancouverisse Briti Columbia Ülikooli territooriumile loodud teosele “Vari”, mille puhul kandis ta kolme eri värvi sillutiskivide abil väljakule 100 meetri pikkuse Douglase kuuse kummitusliku silueti. Tegemist on iidse puuga, mis veel paarsada aastat tagasi kattis metsadena tohutuid maa-alasid, mida toona asustas musqueami rahvas. Põhja-Ameerikas kõneldakse üha rohkem maade tagastamisest põliselanikele ning ehkki need võivad tähendada aastakümnete pikkuseid kohtuvaidlusi, siis on märkimisväärne, et avalikud institutsioonid ja ülikoolid näitavad teemale tähelepanu pöörates selle küsimuse monumentaalset palet. “Vari” on ühelt poolt monumentaalne mosaiik (100 x 25 meetrit), teisalt aga peaaegu et nähtamatu või tähelepandamatu igapäevane maastik. Sellisena kutsub teos arutlema kohalolu ja puudumise, kustutamise ja eitamise üle.
*
Konverents lõppes vestlusringiga, kus ettekannetes kõlanud jutupunktid kontsentreeriti üheks monumentaalseks vitamiiniannuseks, mis loodetavasti aitas tulevastel kunsti- ja disainidoktorantidel paremini mõtestada ka enda uurijapositsiooni. Vestlust modereeris luuletaja, tõlkija, literaat ja EKA doktorant Hasso Krull. Ehkki Krull ei ole päris otseselt monumentide teemal kirjutanud, siis laiemas vaates on tema kirjutised ja tõlketööd andnud märkimisväärse panuse sellesse, kuidas Eestis identiteedist, kogukonnast ja ruumilisest kehtestamisest mõeldakse. Vestluse avas ta mõnevõrra trikitava näitega oma vanaemast, jutustades niimoodi põlvnemise juhuslikkusest ja omamütoloogiate möödapääsmatusest. Nimelt olevat tema muidu väga tagasihoidlik Narva vanaema olnud väga uhke selle üle, et tema kauge esiisa olevat olnud siia sõjakäigule tulnud Ivan Julma tatarlasest sõdur ja küllap ka tema esiisa omakorda Tšingis-khaani relvavõitleja. Sellele järgnes diskussioon mäletamise ja unustamise läbipõimunud, dialektilisest suhtest ning sellest, kuidas iga monument on teatud mõttes agressiivne ja sunnib kõrvale neid teemasid, millele ei ole sammast püstitatud. Victoria Fareld rõhutas, et Friedrich Nietzsche essee
„Ajaloo kasust ja kahjust elu jaoks“ (1874) valguses on igasugune ajalookirjutus ja monumentaalne tegevus seotud rahvusriigi võimu sätestamisega, mistõttu on oluline silmas pidada ka võimalikku tsensuuri temaatikat.
Tsensuur viis arutelu edasi küsimusele, milliseid ajaloolisi sündmusi ja tegelasi me peaksime tsenseerima ja mitte kunagi monumentidega tähistama. Kas ja kuidas tuleb halba meelde tuletada? Krull tõi näiteks Malta rahvusmuuseumi, mis tegutseb endises inkvisiitorite palees ning esitleb kaunis veelvalt, aga ka õõvastavalt seda osa Euroopa ajaloost. Esther Shalev-Gerz mainis selle peale, et Lääne suurte kunstimuuseumide seintelt on vaikimisi, kuid järjepidevalt eemaldatud maalid, mis kujutavad räiget vägivalda. Piisab ühest külastusest Mehhiko rahvusgaleriisse, et näha kui erinevate visuaalidega on võimalik avalikku ruumi täita. Iseasi, mida selline vägivalla representeerimine ühiskonna (enesetsensuuri) kohta ütleb.
Hasso Krull kutsus monumentide teemal arutlema ka posthumanismi perspektiivist. Nn süvaaeg (deep time) ja -ajalugu (deep history) kutsuvad humanitaarteadlasi väljuma inimlikust ajalookroonikast ning suhestuma kosmilise või geoloogilise ajalooga, mis põhineks erinevatel mineraalsetel, keemilistel, geneetilistel jms teadmistel, mis kõnelevad inimjärgsest või -ülesest ajalootunnetusest. Kui kõik senised monumendid on loodud süvaaja mõttes tähtsusetu mõnetuhande aasta jooksul marginaalse inimliigi poolt ja ülistuseks, kuidas liikuda siit edasi? Ajalooprofessor Fareldi sõnul kummitab see küsimus praegu iga ajaloolast ning üha rohkem puudutab see ka ajaloo-alast terminoloogiat ning iseäranis erialast vundamenti, kuidas üldse ajast mõelda. Eks küsimus on aktuaalne ka kunstnikele ja disaineritele, mistõttu on loodud ka esimesi monumente ja muuseumiprojekte nagu Eden Project väljasurnud liikide mälestamiseks.
Ent mälestusmärkide häda on alati selles, et kas me ei peaks monumentide rajamise ning betooni- ja pronksivalu asemel tegelema päriselt probleemidega? Ennekõike peaksime ju oma teadmised ja vahendid suunama otse maailma päästmisele? Elu on aga näidanud, et pahatihti me seda teha ei oska ja tegeleme dekoratiivsete lahendustega. Monumendid on selles mõttes kummalised taiesed, sest ühelt poolt on ju tõesti tegemist ühisruumi nipsasjadega, mille taha peidetakse tõelisi probleeme, ent aeg-ajalt muutuvad need muidu nii märkamatud monumendid ise tõelisteks probleemideks, tekitades inimeste- ja tervete rahvuste vahelisi lõhesid ning veriseid konflikte. Seetõttu kõlas ka vestlusringis küsimus, kas me ei peaks monumentidele üleüldse kuulutama välja moratooriumi või kui seda ei suuda, siis võiksime vähemalt kokku leppida selles, et kui monumendid võivad omavahel tülli ajada inimesi, siis mitte ükski uus monument ei tohiks liiga teha loodusele, olema minimaalse ökoloogilise jalajäljega ja miks mitte rajatud taaskasutuse põhimõttel mõnest eelnevast monumendist. Selliseks vitamiinimonumendiks võib näiteks nimetada Beriili müüri tükki Tallinnas Vabamu territooriumil.
