Tekst ja fotod: Pavel Petrov
Gregor Taul avamas töötuba lõpetavat seminari Eesti Kunstiakadeemias, kus tudengite töörühmad esitlesid Ida-Virumaa dissonantset pärandit käsitlevate juhtumiuuringute tulemusi.
Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse on vallandanud arvukalt debatte dissonantse pärandi teemadel kõikjal maailmas. Panustamaks nendesse aruteludesse, korraldas Eesti Kunstiakadeemia (EKA) 31. augustist – 6. septembrini 2024 Narvas ja Tallinnas rahvusvahelise töötoa „How to Reframe Monuments – Case Studies for Thinking through Dissonant Heritage“. Töötuba viidi läbi koostöös Transform4Europe võrgustiku partnerite, Trieste ja Kaunase Vytautas Magnuse ülikoolidega. Nädal aega väldanud töötoas, mille peamine toimumiskoht oli Narva kunstiresidentuur (NART), võeti vaatluse alla viis juhtumit Ida-Virumaal. Programm sisaldas loenguid, seminare, ekskursioone, rühma- ja välitöid, kinoõhtut jm ning tõi kokku erinevate valdkondade rahvusvahelised eksperdid ja üliõpilased. Üheskoos otsiti uusi lähenemisviise Eesti keerulisele pärandile, mida oleks võimalik tulevikus rakendada ka teistes riikides.
Gleb Kuznetsov Narva kunstiresidentuurist tutvustas töötoas osalejatele hoone värvikat ajalugu. 19. sajandi lõpu töösturivillast on tänaseks saanud rahvusvaheline kunsti- ja kultuurikeskus Eesti-Vene piiril.
Teadurid, kunstnikud ja spetsialistid jagasid oma teadmisi ning juhendasid juhtumiuuringuid. Ligi 30 kokkutulnud kunsti-, muinsuskaitse-, ajaloo-, arhitektuuri-, disaini- ja IT-tudengit üle Euroopa jagunesid viieks interdistsiplinaarseks töögrupiks, iga grupp sai tegelemiseks ühe juhtumi. Valikus oli eemaldatud Lenini kuju Narvas, Püssi tuhamägi, Auvere elektrijaama administratiivhoone fassaadilt eemaldatud alumiiniumpannoo, 1872. aasta Kreenholmi streigi mälestusmärk ja tundmatu sõduri punamonument Sillamäel.
Narva linnakunstnik Denis Girenko juhatas tudengeid läbi kohaliku kultuuripärandi. Taamal lagunev Vassili Gerassimovi nimeline kultuuripalee, mis oli pühendatud ühele 1872. aasta Kreenholmi streigi korraldajatest. Mastaapse poliitilise sündmuse, töölisliikumise ja sellega seotud isikute mälestus on tänases Narvas endiselt tajutav nii linnamaastikus kui mälestusmärkides, millest ühte töötoas ka lähemalt uuriti.
Esimene päev algas tutvustava ringkäiguga NARTis, mis on algselt Kreenholmi Manufaktuuri direktorile ehitatud historitsistlik villa. Tekstiilivabriku kirevas ajaloos peegeldub nii Narva kui laiemalt terve Eesti keeruline minevik 19. sajandi keskpaigast alates. Ringkäigule järgnesid esimesed töögruppide kogunemised ja lähem tutvumine kaastudengitega.
Eesti töölisliikumise aktivisti ja märtri Amalie Kreisbergi mälestuseks püstitatud klassikaline skulptuur silmatorkavalt modernistlikul mosaiikfoonil. Kreenholmi tekstiilimanufaktuuris töötanud Kreisberg osales 1905. aasta streigis, milles nõuti tööpäeva lühendamist 10,5 tunnile. Amalie Kreisberg suri pärast arreteerimist vanglas vaid 26-aastasena.
Programm jätkus Narva linnaekskursiooniga, mida juhtis EKA vilistlane ja Narva linnakunstnik Denis Girenko. Külastati stalinistlikku Gerassimovi nimelist kultuuripaleed (1957) ja Rootsi lõvi monumenti Eesti-Vene piiril. Rootsi kuningriigi kingitusena 1936. aastal avatud monument püstitati Põhjasõjas rootslaste võiduga lõppenud Narva lahingu mälestuseks. Tollal kulges Eesti piir Narva jõest ida pool. Nii nagu enamik linnast, hävis ka monument teises maailmasõjas. Monument taasavati 2000. aastal Narva lahingu 300. aastapäevaks, nüüd juba väiksemas mõõtkavas ja uues asukohas, praeguse Eesti-Vene piiri ääres. Selle asemel, et jäljendada originaali, kasutati eeskujuna Stockholmi kuningliku kunstiakadeemia esist pisut väiksemat lõvikuju, mis on omakorda inspireeritud 16. sajandi Itaalia skulptuuridest. Taasavatud Rootsi lõvi monument on otsekui austusavaldus kunagisele baroksele Narvale. Sama võib öelda linnaekskursiooni viimase objekti, Tartu Ülikooli Narva kolledži kohta, mille postmodernistlik fassaad peegeldab kõrvalasuva raekoja arhitektuuri.
Narva kaotas 1944. aasta lahingutes paari kuu jooksul suurema osa oma sajanditevanusest arhitektuurikihist. Üksikud säilinud vanemad majad on kontrastseks taustaks uue sotsialistliku ajastu kõrgustesse pürgivale hoonestusele.
Teisel päeval külastasid tudengid juhtumiuuringute objekte ja tegid NARTis rühmatööd. Õhtusöögi ajal vahetati muljeid ja toimusid arutelud, millega ühinesid töötuba korraldavate ülikoolide õppejõud.
Tudengid töötamas juhtumiuuringu kallal NARTi inspireerivas keskkonnas, Kreenholmi tekstiilimanufaktuuri tutvustavas näitusesaalis.
Kolmas päev algas taas rühmatööga. Järgnes Vytautas Magnuse ülikooli dotsendi Linara Dovydaitytė loeng dissonantsest pärandist ning töötoa eesmärkide põhjalikum lahtimõtestamine. Tallinna Ülikooli teadur Kristo Nurmis tutvustas Saaremaal Tehumardi öölahingu (1944) mälestuseks rajatud memoriaali, mis 2024. aastal osaliselt demonteeriti. EKA on projekti „Monumendi uued raamid“ käigus tegelenud mälestusmärgi ümberkujundamisega – viie Eesti kunstniku ideekavanditest sündis hiljem hüpiknäitus Kuivastu sadamas.
Linara Dovydaitytė pidas töötoa esimese ettekande, kus ta arutles peamiste mõistete ja teemade üle, mis on seotud dissonantse pärandiga.
St Andrews’i ülikooli professor Victoria Donovan arutles Ukraina rikkaliku tööstuspärandi ümbermõtestamise teemadel, keskendudes sellele, kuidas Donbassi regiooni tööstuslik minevik transformeerus „privilegeeritud mälust“ „ajalooliseks rämpsuks“. Viidates „kriitilise hoolduse“ dekoloniaalsele praktikale selle erinevates vormides, lõpetas Donovan oma ettekande tööstusmineviku mäletamise hetkeseisust Ukrainas. Professor Donovani teemaga haakus hästi ka pealelõunane Kreenholmi manufaktuuri külastus, kus Denis Girenko viis läbi ekskursiooni kunagises ülivõimsas, ent tänaseks tegevuse lõpetanud tööstuskompleksis.
Kreenholmi manufaktuur oli kunagi üks Euroopa suurimaid tehaseid. Hiiglaslik ettevõte muutis Narva Vene keisririigi üheks peamiseks töölisliikumise keskuseks, mida ilmekalt näitas 1872. aastal toimunud streik.
Kreenholmi manufaktuuri külastuse ajal vaadeldi lähemalt ka ühte juhtumiuuringute objektidest - 1872. aasta streigi monumenti. Suletud territooriumil paiknev ja avaliku pilgu eest varjatud lagunev monument väljendab kujundlikult võitlust sotsiaalse ja majandusliku õigluse eest.
Neljandal päeval tutvustas Rootsi kunstnik Runo Lagomarsino oma tööd koloniaalpärandiga Rootsis ja Hispaanias. Järgnes Kristina Normani ettekanne tema 2009. aastal valminud teose „After-War“ kohta, mis põhineb vastuolulisel pronkssõduri monumendil Tallinnas. Norman rääkis sellest käimasoleva Vene-Ukraina sõja ja nõukogude monumentide ümber toimuvate arutelude kontekstis. Oma teistes töödes uuris Norman Eesti ja Indoneesia vahelisi seoseid Emelie Saali tavatu eluloo kaudu, kelle abikaasa Andres Saal töötas Java saarel Hollandi koloniaalvalitsuse hüvanguks. Rasketele minevikusündmustele ruumi loomine oli ühine nii Lagomarsino kui Normani kontseptsioonides. Lagomarsino kujutas seda erinevate tegevuskunstiteoste ja installatsioonide kaudu, et meenutada ja taastada side Göteborgi ning Rootsi kuningriigi endise koloonia, Kariibi mere saare Saint-Barthelemy vahel. Norman seevastu tõi nähtavale teisaldatud Pronksõduriga seotud emotsioonid ja problemaatika, kui paigaldas selle koopia monumendi algsesse asukohta. Mõlemad kunstnikud esitasid ühiskonnale ebamugavaid küsimusi, mis on tänaseni jäänud lahendamata.
Olha Honchar, Lvivi muuseumi „Terrori territoorium“ direktor, selgitas Ukraina poliitikat nõukogude ja vene kultuuripärandi suhtes. Muuhulgas hõlmas see 2010. aastate suuri muudatusi toponüümides, aga ka nn “Leninopadi” ehk Lenini kujude kukutamist.
S
eejärel esinesid Olha Honchar Lvivi muuseumist „Terrori territoorium“ ja professor Tullia Catalan Trieste ülikoolist ettekannetega nõukogude ja fašistliku pärandi ümbermõtestamisest Ukrainas ja Itaalias. Catalan käsitles teemat Itaalia piirilinnade Bolzano ja Trieste juhtumiuuringute näitel. Trieste puhul oli tegemist intrigeeriva näitega kohaliku poliitika põrkumisest teise maailmasõja tagajärgedega Itaalia-Sloveenia kontekstis. Muuhulgas rõhutas Catalan kohaliku elanikkonna kaasamise tähtsust, et luua keerulisele pärandile uus kontekst ja anda sellele seeläbi säilimise võimalus. See oli ka keskseks lähtekohaks Narva töötoa juhtumiuuringutes. Ukraina teema osutus samuti äärmiselt huvipakkuvaks, tekitades arutelu, mis näitas riigi ajaloo ja selle representatsioonide keerukust, aga ka Ida- ja Lääne-Euroopa arusaamade ja fookuste erinevust.
Tullia Catalan Trieste ülikoolist käsitles dissonantse pärandi teemat piiride uurimise vaatenurgast. Nagu ta märkis, on inimeste mälestused piirialadel sõjatraumade ja okupatsioonide tagajärjel sageli vastuolulised. Nii on see ka Trieste puhul, kus pärast teist maailmasõda kogeti lühiajaliselt Jugoslaavia okupatsiooni.
Pealelõunased loengud tõmbasid tähelepanu tagasi Baltimaadele ja siinsele nõukogude pärandile. Epp Annus, Tallinna Ülikooli vanemteadur ja Ohio Riikliku Ülikooli õppejõud, analüüsis sõjahaudadega seotut eesti kirjanduses Juhan Peegli romaani „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ näitel. Tagasi sõjaväekalmistule viis ka Kirke Kangro ettekanne Tehumardi memoriaalist. Kangro mõtiskles muuhulgas kunstniku rolli üle dissonantse pärandiga töötamisel, nii selle loomisel kui lammutamisel. Egle Grebliauskaite, kunstnik ja Vilniuse ülikooli teadur, jätkas kunstniku rolli analüüsimist. Grebliauskaite keskendus oma ettekandes kunstniku autonoomia ja poliitilise kontrolli suhetele mälutransformatsioonide kontekstis. Ühendades teooria ja praktika, lahkas ta üksikasjalikult erinevaid lahendusi vaidlusaluste mälestiste säilitamisel ja eemaldamisel. Tema enda hiljutine sekkumine Petras Zvirka mälestusmärgi puhul Vilniuses illustreeris sobivalt selle küsimuse käsitlust.
Mida teha dissonantse pärandiga? See oli üks töötoa keskseid küsimusi, mida Leedu kunstnik Egle Grebliauskaite (laua taga) põhjalikult lahkas. Valik säilitamise ja eemaldamise vahel sõltub asjaoludest ja võimaldab rakendada erinevaid lähenemisviise. Ümbermõtestamine, mis on üks võimalik lahendus, võib toimuda kunstilise sekkumise kaudu, kuid tugineb ka avalikul narratiivil.
Päev lõppes pronkssõduri teemat käsitleva dokumentaalfilmiga „Aljoša“ (2008). Vastuseks üha tulisemaks muutuvatele debattidele ümber tundmatu sõduri mälestusmärgi Tõnismäel, otsustasid Eesti ametivõimud selle 2007. aastal teisaldada sõjaväekalmistule. Protestiks otsuse vastu puhkesid Tallinna tänavatel vägivaldsed rahutused, mis said tuntuks kui „pronksiöö“ ja mille ulatusele ei leidu Baltimaade kaasaegses ajaloos vastet. Linastusele järgnes arutelu filmi režissööri Meelis Muhu ja kunstnik Kristina Normaniga. Dokumentaalfilmi taga olev duo jagas publikuga oma kogemusi 2007. aasta pronksiöö rahutuste, aga ka rahumeelsetelt kulgenud kombetalituste jäädvustamisel, mis toimusid vaidlusaluse monumendi ümber nii enne kui pärast selle sõjaväekalmistule ümberpaigutamist. Ruumilisus ja kaasamine läbi kunstiliste sekkumiste olid selle päeva märksõnadeks.
Kunagine merekuurort Sillamäe, kus oli väike põlevkivitööstus, muutus pärast teist maailmasõda NSVLi tuumatehnoloogia keskuseks. Selle tagajärjel muutus põhjalikult nii linna välimus kui demograafia. Arhitektuuriliselt domineerib linnapildis stalinistlik neoklassitsism. Sarnaselt Narvale kasvas Sillamäe nõukogude perioodil ülekaalukalt venekeelseks. Strateegilise tähtsuse tõttu oli kuni Eesti taasiseseisvumiseni vaja linna pääsuks eriluba.
Viiendal päeval külastati Sillamäed, väikest rannikulinna Narvast läänesuunas, mis on eelkõige tuntud oma stalinistliku arhitektuuri ja nõukogudeaegse tuumapärandi poolest. EKA doktorandi Aljona Gineiko juhtimisel uuriti linna ajaloolisi vaatamisväärsusi, sealhulgas tundmatu sõduri monumenti. Edasi suunduti Sillamäe kultuurikeskusesse, kus EKA dotsent Riin Alatalu pidas loengu linna dissonantsest pärandist, keskendudes sõja ja selle tagajärgede kujutamisele. Seejärel said sõna tudengid, kes tutvustasid rühmatööde esialgseid tulemusi, mille pinnalt valmistada ette juhtumiuuringute esitlusi.
Sillamäel avanes võimalus lähemalt tutvuda veel ühe töötoas uuritava juhtumiga - mälestusmärgiga tundmatule nõukogude sõdurile (1975). Poliitiliste vaidluste objektiks olev monument on avalikust ruumist eemaldatava kultuuripärandi nimekirjas.
Pärast viimast päeva rühmatööd Narvas sõideti tagasi Tallinnasse, kus toimus töötoa lõpetamine. Uurimistööde tulemustest võrsunud loomingulisi ideid esitleti kunstiakadeemias avalikul seminaril, mille ülekannet sai jälgida EKA TVs. Mitmed töörühmad tutvustasid oma ettekannetes ka kohalikelt elanikelt dissonantse pärandi kohta kogutud arvamusi.
Intervjuude ja sotsiaalmeedia kaasabil kaardistas esimene uurimisrühm Narva elanike üldisi hoiakuid eemaldatud Lenini monumendi suhtes. Üle poole küsitletutest väljendas ükskõiksust, ligi 10 protsenti vastanutest suhtus positiivselt ja umbes sama palju negatiivselt. Üks rühma järeldusi oli, et Narva elanike sooviks on funktsionaalne avalik ruum, mis peegeldaks linna kaasaegset identiteeti.
Viie juhtumiuuringu tulemusena sündisid visuaalsed ja sisukad ettepanekud Ida-Virumaa dissonantse pärandiga tegelemiseks. Näiteks Lenini monumendi töörühm tegi ettepaneku kasutada liitreaalsust, et skulptuur selle algses asukohas digitaalselt taastada. Püssi tuhamäega tegelenud rühm tegi ettepaneku muuta mägi interaktiivseks installatsiooniks, mis toimiks nii kohaliku kogukonna kooskäimise kui matkakohana. Auvere elektrijaama pannood uurinud tudengid panid ette luua ornamendi fragmentidest uus kunstiteos ning paigutada see Narva linnaruumi. 1872. aasta Kreenholmi streigi monumendi töörühm tuli välja kudumistöötoa kontseptsiooniga, mis sümboliseeriks kogukondlikku ühtsust. Sillamäe grupp tegi ettepaneku asendada nõukogude sõjaväelaste portreed peeglitega, et julgustada refleksiooni.
Kohalike elanike arvamused sotsiaalmeedias, läbiviidud intervjuud ning rahvusvahelised näited suunasid Püssi tuhamäe töörühma oma juhtumi käsitlemisel. Problemaatilise tööstuspärandi ümberkujundamiseks pakuti variandina välja kunstiline sekkumine interaktiivsete installatsioonide näol. Mitmesugused huvitegevused ja loodusmatkad võiksid saada osaks tuhamäe uuest identiteedist.
Auvere elektrijaama administratiivhoone fassaadil paiknenud monumentaalne ornament eemaldati, kuna see meenutavat liialt nõukogude punatähte. Kohalik kogukond tõlgendas sümbolit elektrisädemena. Juhtumi töörühm tegi ettepaneku kasutada eraldatud elemente uue kunstiteose loomiseks Narva linnaruumi.
1872. aasta streigi mälestusmärgi ümberkujundamise eesmärk oli rõhutada Kreenholmi tööliste võitlust sotsiaalse õigluse eest. Sama oluline on kohaliku kogukonna kaasamine. Mõlema eesmärgi saavutamiseks ja monumendi säilitamiseks töötati välja mitu kavandit, mis hõlmasid suletud ala avamist avalikkusele, interaktiivseid ja informatiivseid installatsioone; samuti kudumistöötuba, mille kaudu tugevdada kohalike elanike eri põlvkondade ja erinevate kultuuride vahelisi sidemeid.
Sillamäe mälestusmärgi teema käsitlemisel viitasid uurimisrühma liikmed oma rahvusvahelisele kogemusele ja kohalikelt elanikelt kogutud arvamustele. Selle kombinatsiooni põhjal tegi rühm ettepaneku asendada tundmatute nõukogude sõjaväelaste portreed peeglitega. Nii saaks igaüks peegeldada oma isiklikke perekonnalugusid.
Töötoa läbiv teema oli kohalike kogukondade kaasamise ja dissonantse pärandi arusaadava ümbermõtestamise olulisus selle kustutamise asemel. Nagu juhtumiuuringud näitasid, võib keeruline pärand – olgu selleks siis monumendid või tööstusjäätmed – soodustada dialoogi erinevate kultuuride, põlvkondade ja ajalooliste vaatenurkade vahel. Kunstilise sekkumise ja kogukonna kaasamise kaudu saab need objektid muuta vaba aja veetmise, turismi ja mõtisklemise paikadeks. Töötoas omandatud teadmised ja võrsunud ideed võivad olla kasuks nii Eestis kohapeal kui teistes riikides, kes tegelevad oma keerulise pärandiga.
Mõnikord tuleb sõna otseses mõttes vaadata ette ja vältida komistamist, kui lähenetakse dissonantsele pärandile.
