Peri on küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kus 2019. aasta seisuga elab 312 inimest. Peri küla mainiti esmakordselt kirjalikes allikates 1554. aastal (Perrist), sellest ajast pärineb ka Peri mõis, mis läbi sajandite kuulus erinevatele baltisaksa perekondadele. 1919. aastal mõisamaad riigistati ning need jagati talumaadeks.[1] Mõisa puidust barokne häärber koos kõrvalhoonetega on hävinenud, kuid säilinud on muinsukaitsealused ait, viinaköök ja park koos mõningate abihoonetega.[2]
Nõukogude ajal kasutati Peri mõisa hooneid kolhoosikeskuse administratiiv- ja abihoonetena. Tegemist oli Lääne-Virumaal asunud Eduard Vilde nimelise kolhoosi kõrval teise majandiga, mis kandis Eduard Vilde nime. Kui Rakvere rajooni kolhoos sai nime otseselt selle järgi, et Vilde oli pärit Simuna kihelkonnast, siis 1948. aastal asutatud Põlva rajooni Vilde-nimelise kolhoosi puhul otsest seost Vildega ei olnud.[3] Sotsiaaldemokraadist ja tegelikult bolševikevastasest kirjanikust kujundati nõukogude ajal kiiresti “kõigi rõhutute kaitsja, sotsialistliku realismi kanoniseeritud pühak, kes ühena vähestest varasematest sulemeestest paljastas halastamatult klassivastuolusid.”[4] Selle märgiks olid nii Vilde-nimelised kolhoosid, kirjanduspreemia, Eduard Vilde nimeline Tartu Rahvateater kui ka praegune Tallinna ülikool, mis 1955–1992 kandis ametlikku nime Eduard Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut.
Tulles tagasi Peri külakeskuse juurde, siis nõukogude ajal ehitati ümber või lammutati mitmed sealsed ajaloolised hooned. Ühtlasi täitus küla korterelamute ja erinevate tootmishoonetega. 1975. aastal projekteeris arhitekt Ado Eigi kolhoosile uue kontor-klubi peahoone, mille ehitamine lõpetati 1981. aastal arhitekt Ann Toone eestvõtmisel. Arhitektuuriajaloolase Ingrid Ruudi sõnul on see blokkideks liigendatud ühekorruseline soome mõjutustega hoone paigutatud üsna tundlikult maastikku, Peri oja kõrgele järsule nõlvale.[5] Ehkki kolhoosi uue hoone ehitamisel säilitati mõisahäärber, siis selle rekonstrueerimiseks vahendeid ei leitud ning tühjalt seisnud hoones hävines lõplikult üleminekuajal. Kolhoosi uues keskusehoones asusid kolhoosi kontoriruumid, söökla ja klubi. Nõukogude Liidu lagunemise järel läks pool hoonest eravaldusesse ja pool Põlva Vallavalitsuse kätte. Avalikus kasutuses olevas hoone osas tegutseb tänaseni Peri Raamatukogu/külakeskus koos väikese muuseumitoaga.[6]
Andrus Kasemaa “Mahtra sõda”. Secco (tempera kuival krohvil), 1984. Paul Kuimeti foto 2012. aastast.
Andrus Kasemaa seinamaal “Mahtra sõda”
Hoone interjööri ilmestab klubisaalis olev Andrus Kasemaa seinamaal “Mahtra sõda”. Kasemaa (1941–2016) oli skulptor ja graafik, kes aastatel 1974–1993 juhatas Tartu Ülikooli kunstikabinetti. Eesti kunstis on ta tuntud oma söejoonistuste poolest. 1984. aastal secco-tehnikas (temperavärv kuival krohvil) valminud seinamaal on Eesti kontekstis üsna ainulaadne nii oma sisult kui vormilt. Vormistuselt seetõttu, et reeglina teevad monumentalistid enne seinale maalimist oma teosest üks-ühele kavandi. Kasemaa temperament ja lähenemine oli teistsugune – ta visandas oma ideed puusöega otse seinale ning maalis need seejärel temperavärviga üle. Kui kunstnikud on monumentaalmaalidega püüeldnud enamasti suurema üldistusastmeni, siis Kasemaa teos on märksa tihedam ja keevalisem. Maalistiilile vastab kujutatud temaatika – Eesti talupoegade ja Vene karistussalklaste vaheline kokkupõrge 1858. aastal Mahtra mõisas Harjumaal, mida tuntakse kui Mahtra sõjda. Eduard Vilde samanimeline romaan ilmus 1902. aastal. Nii ajalooline sündmus ise, Vilde romaan kui ka selle erinevad visuaalsed kujutised moodustavad Eesti ajalookirjutuses omaette peatüki.
Andrus Kasemaa maal jaguneb temaatiliselt ja kompositsiooniliselt neljaks rühmaks: “ükskõiksed” (kõige vasakpoolsem rühm tegevust pealt vaatamas), “mässajad”, “kannatajad” ja “karistajad”. Kui ükskõikseid on kujutatud mõnevõrra realistlikumalt, siis kannatajad märksa grotesksemalt ja kohati lause sürrealistlikult. Kunstnik võttis mänguliselt kasutusse seinapinna liigendatuse: iseäralikeks detailideks on mõisahäärberi akendena pildi sisse “peidetud” filminäitamisavad ja püssitorudeks muudetud ventilatsiooniaugud. Kompositsiooni fookuses on futuristliku liikumisega väljendatud viljapeksukoot, mis väidetavalt oli Mahtra mässajate põhiliseks relvaks.[7]
Ajaloolaste Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreemi sõnul on Kasemaa seinapannoo Eesti Mahtra-teema kunstiliste arenduste seisukohalt peaaegu et murranguline: „Kunstniku fantaasiamaailm, ootamatud mõttekäigud ja -seosed ning varasem huvi (piibli) ajaloo ja mütoloogia vastu võimaldasid tal palju ekspluateeritud Mahtra-teemale värskelt läheneda. Kasemaa Mahtra lugu mõjub allegooriana, „reaalne“ on seotud unenäolisega. /…/ Pilku püüavad sakslaste-venelaste, eriti karistussalklaste maskitaolised näod, millele sekundeerivad hingestatud eesti näod, sealhulgas konkreetsete inimeste portreed: legendaarse Tartu kunstikoguja Matti Miliuse kõrval kohalikud Vilde-nimelise sovhoosi inimesed, kes kunstnikuga sõbrunesid ja tema töö valmimist vaatamas käisid.”
Peri külakeskuse tulevik
2020. aastal võeti Eestis vastu määrus “Kohaliku omavalitsuse üksustele liginullenergiahoonete ehitamiseks antava toetuse kasutamise tingimused ja kord”.[9] Toetuse saamise üheks eeltingimuseks on seatud ebatõhusa pinna vähendamine omavalitsuste hoonefondis, mis suunab lammutama kasutuseta seisvaid või energiakulukaks peetavaid hooneid. Seetõttu on Eestis sattunud ohtu hooned, mida võib pidada osaks siinsest ehituspärandist – eriti puudtab see nõukogudeaegsed (kolhoosi)ehitisi, mis ei ole mälestistena kaitse all.
Selline saatus on tabanud ka Peri külakeskust. Õnnetu kokkusattumusena restaureeris 2021. aasta kevadel Andrus Kasemaa seinamaali kõrgema kunstikooli Pallas lõputööna Randel Saveli vahetult enne seda kui tuli välja, et hoone läheb lammutamisele.[10] Pärast restaureerimist pole ruumi enam köetud ning maal on mõne aastaga sattunud halvemasse seisu kui see oli enne taastamistöid. Muinsuskaitsjad reageerisid määrusele ja Peri olukorrale kriitiliselt,[11] ning eks ka kohalik kogukond on mures pärandi pärast, kuid teisalt on arusaadav, et nurjatus seisus olevad vallajuhid püüavad kinni haarata mis tahes võimalusest, mis ääremaale investeeringuid toob.
2025. aasta alguse seisuga läheb Peri külakeskus lammutamisele, et teha ruumi uuele liginullenergiahoonele. Sellega seoses hävib oma originaalkujul ka Andrus Kasemaa seinamaal. Projektiga Monumendi uued raamid püüame Kasemaa teosele anda järelelu – plaanis on eemaldada ja säilitada mõned detailid pea 50-ruutmeetri suurusest teosest. Nende fragmentide väljavalimine, valikupõhimõtete seletamine ning uute ekspositsioonipindade leidmine ja tulevase ruumikujunduse mõtestamine haakub uurimisprojekti eesmärkidega, mille raames püüame heita tasakaalustatud pilgu nõukogudeaegsele monumentaalkunstile.
Kirjutas Gregor Taul
[1] MTÜ ITA, Seltsing Taretagused, aktiivsed külaelanikud ja Põlva Vallavalitsus, Peri Küla arengukava aastateks 2010-2020, Peri: 2010. https://www.polva.ee/documents/17842760/19054525/Perikylaarengukava2010.pdf/c89520e9-89bd-4663-8b9f-c7d1995f4598
[2] Mälestised kultuurimälestiste registris: https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=23786 ; https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=23788 ; https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=23787
[3] E. Toom, Kaks uut kolhoosi Põlva vallas. – Töörahva Elu: EKP Võru Rajoonikomitee ja Võru Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja, 21.09. 1948-
[4] Aarne Ruben, Sotsialist Vilde. – Sirp, 18.08.2006. https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/sotsialist-vilde/
[5] Ingrid Ruudi, Eesti 20. sajandi arhitektuuripärandi inventeerimine. Põlva maakond. – Muinsuskaitseamet 2009. https://register.muinas.ee/ftp/XX_saj._arhitektuur/maakondlikud%20ylevaated/polvamaa/Polvamaa_ehitusparand.pdf
[6] Margit Õkva, Muuseumituba talletab kohaliku pärandi. – Koit, 20. mai 2014.
[7] Gregor Taul, Monumental Painting in Estonia: Notes. – Paul Kuimet, Gregor Taul (eds.), Notes on Space: Monumental Painting in Estonia 1947–2012. Tallinn: Lugemik, 2017, lk. 112–141, siin lk. 129.
[8] Linda Kaljundi (koost.), Ajalugu pildis – pilt ajaloos: rahvuslik ja rahvusülene minevik eesti kunstis. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2018.
[9] https://www.riigiteataja.ee/akt/110122020040
[10] Randel Saveli, Andrus Kasemaa seinamaalingu „Mahtra sõda“ restaureerimistööd Peri kolhoosikeskuses. Lõputöö, Kõrgem Kunstikool Pallas, 2021.
[11] Vt nt Riin Alatalu, Nullenergia veab vägisi miinusesse. – Sirp, 18.06.2021. https://sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/nullenergia-veab-vagisi-miinusesse/