Eesti Kunstiakadeemia ning Tallinna Ülikooli teadusprojekt “Monumendi uued raamid” uurib, kuidas tegeleda keerulise pärandiga, luues avalikus ruumis samal ajal nii uusi kvaliteete kui säilitada vastuolulise pärandi oluline roll ajaloo kandjana. Projekti üheks juhtumiuuringuks on Auvere elektrijaama sädet kujutav metallpannoo.
1970–80ndatel aastatel dekoreeriti Auvere elektrijaama fassaadi hiiglasliku sädet kujutava metallpannooga. Teose autorit ei ole projekti meeskonnal veel õnnestunud välja selgitada. Teos oli kokku pandud mitmest detailist ja paigaldatud fassaadile kahe identse metallraami abil (mõlemad ca 3 x 4 m). 2022. aastal alanud Venemaa täiemahulise sissetungiga Ukrainasse sattus nõukogude pärand Eestis kõrgendatud tähelepanu alla. Auvere elektrijaama fassaadilt eemaldati metallist sädeme kujutis, sest see meenutas väidetavalt nõukogude punast tähte. Õnneks demonteeriti metallornament ettevaatlikult ja ladustati elektrijaama territooriumile, kus see tänaseni seisab ja ootab ümber mõtestamist.
Tegemist ei ole ranges mõttes monumendiga, vaid see liigitud nõukogude perioodil laialt levinud monumentaal-dekoratiivkunsti žanri alla. Mõiste monumentaal-dekoratiivkunst sai kunstis üldlevinuks nn sulaajal – täpsemalt pärast NSVL Arhitektide Liidu II kongressi 1955. aastal, kui Nikita Hruštšov taunis Stalini-aegse neoklassitsistliku arhitektuuri liialdusi ja sillutas tee tööstuslikult toodetud kortermajade ehitamisele. Mikrorajoonide mehhaniseeritud rajamise käigus töötasid nõukogude linnaplaneerijad ja arhitektid välja metoodika kunstide sünteesiks uutesse linnaosadesse: tüüpprojektiga kortermajad lõid fooni, mille taustal paistsid silma ainulaadsema arhitektuuriga avalikud hooned. Neid märgilisi hooneid ilmestas kunstide süntees, mis esines monumentaal-dekoratiivkunsti vormis. Hilisnõukogude kunstide süntees väärtustas võrdselt seinamaali, keraamikat, tekstiili, vitraaži ja metallitööd. Nõukogude perioodil loodi Eesti sadu monumentaal-dekoratiivkunstitaieseid. Paljud neist on säilinud ning mõned on neist tänaseni tuntud ja populaarsed (nt Enn Põldroosi Linnahalli eesriie või tema mosaiikpannoo Raadiomajas), kuid just viimastel aastatel on kümned nendest hävinud.
Gregor Taul kirjutab oma monumentaal-dekoratiivkunsti käsitlevas doktoritöös:
“Monumentaal-dekoratiivkunst kehastas teatud määral riigivõimu autoritaarset positsiooni, olles seotud tippametnikega, kellel oli voli tegelikkust semiotiseerida. Teisalt pakkus monumentaal-dekoratiivkunst võimaluse kunstnikele ka ideoloogilistest sõnumitest distantseeruda ning keskenduda esteetilistele ja arhitektuursetele detailidele. Mitmed sel alal tegutsenud kunstnikud olid seotud kunstivälja kriitilisemate praktikutega ning mõnel kunstnikul õnnestus oma monumentaalteostes edastada otseselt võimukriitilisi sõnumeid. Enamasti aga olid hoopis tellimustega seotud ametnikud need, kellel õnnestus kunst otsestest ideoloogilistest nõudmistest vabastada ja anda kunstnike kasutada monumentaalkunsti laialdased võimalused. Seega oli piir ametliku poliitika ning mõnevõrra transgressiivse kunstikultuuri vahel kohati üsna hägune.
/…/
Pärast Balti riikide iseseisvumist jätkusid varem alanud protsessid. Nn monumentaalse restitutsiooni käigus eemaldati esmajoones kõige vastuolulisemad ideoloogilised tähised linnaruumist ja siseruumidest. Tuhanded kunstiteosed läksid majanduslike ümberkorralduste raames uute omanike valdusesse, sattudes keerulisse olukorda, kus nende säilimine sõltus
paljudest ettearvamatutest asjaoludest. Ent erinevalt monumentaalskulptuuridest käis monumentaal-dekoratiivkunsti käsi mõnevõrra paremini. Vähesed teosed hävitati otseselt ideoloogilistel põhjustel ning enamik unustati, „kodustati“ uute kasutajate poolt või jäeti saatuse hooleks. Need teosed, mis hävitati või eemaldati, jäid enamasti ette eraomanike majandustegevusele ning neid võib seetõttu pidada kapitalistliku majanduse„ohvriteks“.
Balti riigid on tegelenud nõukogude ruumilise pärandi taaskasutamise ja ümbermõtestamisega üle 30 aasta. Kuna rohkem kui pooled Eesti, Läti ja Leedu inimestest elavad ja töötavad igapäevaselt nõukogudeaegsetes hoonetes, siis on tegemist „elatud ruumiga“, milles argipäevased tegevused põrkuvad vastukäivate mälestuste, lootuste ja unistustega. Pingesituatsioonides on mõnesid nõukogudeaegseid sümboolseid ehitisi või kunstiteoseid kujutatud patuoinastena, millele ühiskonnaliikmed projitseerivad kollektiivseid hirme. Ehkki 2010. aastatel võis tunduda, et Baltimaad on üle saanud postsovetlikest traumadest, siis Ukraina täiemahulise sõja järel need taas aktiveerusid ning aktiviseerus ka nõukogude ruumipärandi teisaldamine. Teisalt on mõned nõukogudeaegsed ehitised ja kunstiteosed omandanud vastupidise tähenduse, tähistades nostalgilist, positiivset ja
konstruktiivset suhtumist ajaloomälusse. Nõukogude pärand esineb sel juhul väärika kollektiivse jõupingutusena, mis vastandub rutaka kapitalismi „kõik müügiks“ väsitavale diktaadile.”[i]
[i] Gregor Taul, Monumentality Trouble. Monumental-Decorative Art in Late Soviet Estonia, Latvia and Lithuania. Dissertationes Academiae Artium Estoniae 43, lk 323-338.