Sveta Grigorjeva
*
ei mäleta täpset hetke
kuid juhtus see
kui kõigi isad ei näinud
enam välja nagu
stalinid minu omagi
oli oma tumedad
vuntsid juba maha ajanud
tol hetkel ei teadnud
ma muidugi midagi
stalinist see tuli hiljem
nii ajalugu tehaksegi
tagantjärele oled seitse
kui su ema ütleb et vihkab
nelke see on nõukaaja lill
nüüdsest ei osta sa talle
neid enam kunagi
ühekski tähtpäevaks
hakkad isegi nelke vihkama
kuigi sa ei vihka lilli
kuigi sa ei vihka veel midagi
kuigi sa ei tea mis on nõukaaeg
ja kui juba tead on hilja
vihkad neid endiselt
nelk ma toon su nüüd
poest koju ja
panen vaasi õpin sind
armastama
nii nagu mu ema pole sind
kunagi armastanud
sa pole süüdi
et sind sedasi
massimõrvarite
tanki pandi nelk
viin su nüüd
tagasi aega
mil olid lihtsalt
üks lill teiste seas
nad ei võta sind
mult enam kunagi ära
nagu stalin võttis su ära
mu emalt nagu ema
võttis siis minult
võtan su nüüd
tagasi
Selle luuletuse pealkiri on „dekoloniaalne nelk“, mis pidi ka algselt olema Frankensteini pealkiri, enne veel kui Frankensteinist, või lühendatult Fränkist, nagu ma seda kutsuma kipun, sai üldse Frankenstein. Iseenesest pean „dekoloniaalset nelki“ raamatu alapealkirjaks ning kogu tegelebki muuhulgas ka võimu ja selle sümbolite (ümber)mõtestamise katsega.
Aga mis peitub üldse mõiste dekoloniaalsus taga? Lihtsustatult on see taoline kriitiline lähenemine, mis tegeleb võimusüsteemide, teadmiste ning normatiivsuste analüüsi – ning olulisemgi – nende ületamisega. Ehk siis on see taoline kriitika, mis uurib-puurib rasket kolonialismi pärandit, mis määrab endiselt seda, kuidas me elame, inimestena oleme ning teineteisest aru saame. Kui kolonialism on teatud üheülbalise mustriga pits, mis on katnud kogu olemasolemise keeruka spektri, siis dekolonialism on justkui selle lahtiharutamise katse.
Aga miks peaks üldse midagi lahti harutama? Miks mitte leppida juba olemasolevaga. Kõikide nende mustritega, mis mudivad meid teatud inimeseksolemisse, teatud subjektsusesse, teatud viisil maailmas kulgemisse. Kõige lihtsam vastus sellele on see, et väga paljude inimeste jaoks, mina sealhulgas, on taolised mustrid soonivad, ning mitte lihtsalt ebameeldivad, vaid kohati ka eluohtlikud. Ja oma loomingus, olgu selleks teater või tekst, ma üritan justnimelt harutada lahti mingeid sõlmi, mis ei lase vabalt või lahedamalt hingata.
Sest mina tahan hingata täisvõimsusel, hingata sedasi, et kopsud saavad täis sellist jõudu, mis ei aita mitte lihtsalt ära, vaid säravalt elada. Ja neid mustreid ei haruta ma teps ainult mitte iseenda, vaid ka kõikide nende jaoks ja nimel, kel samuti taolised mustrid eluhingust sooninud ning praegugi soonimas.
Kui kuidagi peaks kokku võtma Frankensteini keskset teesi, siis see on see: lahti harutada väga tugevaid pingul sõlmi. Isegi mitte niivõrd selleks, et nendest sõlmedest uus kokku panna – kuigi seda ka. Esmalt siiski lahti harutada selleks, et har(j)utada midagi muud. Mingeid muid mustreid, muid sõlmi. Ja selle-nende kaudu laiendada juba laiemalt inimeseks olemise piire, inimeseks-olemise-ämblikuvõrku. Eesmärgiks pole lammutada, vaid lisada juurde. Mitte millegi asemele, vaid kõrvale.
„kes kardab sveta grigorjevat“ luulekogust alates on kirjutatud kohati küll häirivaid, aga tihti siiski kaasamõtlevaid arvustusi. Frankensteinil on selles osas eriti vedanud. Aga mis mind üllatab, et kuigi nii keskne, pole ükski arvustaja seni võtnud nõuks keskenduda võibolla et kõige tähtsamale minu loomingus. Milleks on võim. Laiemalt võimu küsimus.
Kes saab rääkida? Kellele antakse hääl? Mis juhtub, kui räägib keegi, kes ei tohiks rääkida? Aga siis, kui räägitakse õiget juttu, aga räägib „vale“ inimene? Kes otsustab, kes räägib, mis järjekorras, ja kes seda, kes on üldse õige inimene rääkima ja kes mitte? Kui valjult, kui vaikselt? Kes saab lubada endale kisamist, kes vaikimist, kes vakatust, tsiteerides uuemaid klassikuid.
Kui ma sain teada, et mulle on määratud Fränki eest Jaan Krossi nimeline auhind, hakkasin kohe muidugi juurdlema, mis mind Krossi ja tema loominguga üldse seob. Kas üldse miskit seob? Esmapilgul näikse, et minu ja tema loomingus ei olegi ju erilisi kattuvusi, ning kui kasutada moodsat keelt sedastaks lausa, kirjanduslikult me ei tinderi-mätši. Kuid nagu moodsal ajal ikka, läksin kohe tänaste jumaluste manu ja küsisin üle ka Chat GPT-ilt, et mis tema siis asjast arvab. Just meie suurima võimaliku sarnasuse kohta. Vastus oli järgmine: „Kuigi Jaan Kross ja Sveta Grigorjeva tegutsevad väga erinevates kirjanduslikes žanrites ja ajastutes, ühendab neid ühiskonnakriitiline vaade, eestluse ja identiteedi probleemide käsitlemine ning keele kasutamine vastupanuvormina.“ Minu arust on see mõte täitsa asjalik ja sümpaatne vastus.
Kuigi Krossi tuntakse tänasel päeval rohkem proosakirjanikuna, tuli ta kirjandusse ikkagi esmalt luule läbi ning seda ka üsna kärarikkalt. Debüüt tekitas omajagut poleemikat ja diskussioone nn uue luule keele ehk vabarvärsi teemal. Aga eks „Söerikastaja“ oli lisaks vabavärsile mitte vaid vormiliselt, vaid ka sisuliselt värske ja nõudlik teos, mis oli ühtlasti ka ühiskonnakriitiline. „Ma pean tunnistama, et ma ei saa nendest veidratest sõnadest, sellest imelikust keelest aru, mida serveeritakse „uusima“ luulena““ — kirjutas kunagi Lembit Remmelgas, viidates muuhulgas ka . Krossi luulele. Remmelga taoliste sõnavõttude osaliseks sain ka mina „omal ajal“ ehk 2013ndal aastal, kui tuli välja minu debüütkogu. Ja tegelikult saan taolisi repliike siiani.
Iseenesest võibolla ei peakski otsima niiväga neid ühenduspunkte minu ja Krossi loomingu vahel, sest tänu sellele auhinnale oleme nüüdsest küll tahes-tahtmata seotud. Ja selle eest olen ma züriile küll tänulik. Sest sellise seose peale poleks vast isegi tulnudki! See on omamoodi päris kummaline ja julge valik küll. Näikse isegi, et ses valikus on korraga nii Krossi trotslikkust kui Grigorjeva kompromissitust. Vabavärsilikku hullust!
Tunnustamisega on üldse kummalised lood: kui sind ei tunnustata, siis pead end tihti selle vääriliseks. Aga kui tunnustatakse, siis enam ei pea. See on ka mu esimene institutsionaalne tunnustus raamatu eest, mis on ka päris kummaline… Betti Alverit ma ei saanud, kulka luulepreemiat eelmine aasta ka mitte ja nüüd siis hoopis hoopis Krossi nimelise auhinna! Elu on ikka veider küll, aga parimad tunnustused vist tulevadki ootamatutest kohtades. Kummaline on ka see, et tihti olen pidanud olema enese suhtes nõudlik pigem trotsist ja vastuseks kriitikale. Et noh, küll ma neile kriitikuile-tõbrastele veel näitan! Nüüd peab aga vist hakkama olema enese suhtes nõudlik hoopis teistel põhjustel. Ja seda ootan ma küll põnevusega.
Tahaksin siinkohal tänada oma ema, kes on mind alati innustanud olema iseenda kõige julgem versioon. Aitäh ka Maarja Kangrole, kes on mulle kohalikus skenes kirjandlikuks emaks-eeskujuks old. Ja kõige suurem aitäh on mu kolmele kõige esimesele lugejale 13 aastat tagasi: Liisa, Kerli ja Kristiina. Esimesi tekste pidid õnneks-kahjuks just nemad lugema ning mingil põhjusel on nad endiselt mu parimad sõbrad ja praegugi tihti ka esimesed uute tekstide lugejad.
Kui ma mõtlesin kodus sellesama „dekoloniaalse nelgi“ peale kõne avangus, tuli mul meelde ka üks Krossi tekst aastast 1964, mis veidi teisel viisil ja veidi abstraheeritumalt räägib tegelikult samast asjast ja ma lõpetaksin siinkohal sellega.
Põhjatud silmapilgud
Lilled on imelikud:
nad on päevavalgel avatud
ja sulguvad, kui hämarus tuleb.
Kõik teised asjad teevad
vastupidi.
Päevavalgel on nad lukkus
värvi ja vormi ja hinna ja otstarbe seitsmekordsetes
laegastes,
aga hääletu võtmega avab hämarus
laegaste lukud ja teeb lahti
värvist ja vormist ja hinnast ja otstarbest
Puutüved ja Rohukõrred ja Vana Müüri ja Kiviprahi
vana müüri ääres ja Uue Müüri ja Lubjapange,
mis on unustatud uue müüri tellingule,
ja põhjatul silmapilgul, kui pimedus tuleb,
näeb süda
mõnikord
kõigi asjade olemust.
Foto: Piia Maria Ruber