7. detsember 2025 ERRi kultuuriportaalis Karmen Rebase intervjuu Kirke Kangroga.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.
***
Kirke Kangro: ajaloolise ebaõigluse tähis tuleb avalikust ruumist välja tõrjuda
Kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna dekaan Kirke Kangro sõnas intervjuusarjas “ID”, et kuigi nõukogudeaegne sümboolika ei peaks meie avalikus ruumis püsima, tuleks iga objekti eraldi hinnata ning lahendusi otsida loomingulise sekkumise kaudu.
Alustame teie paar nädalat tagasi Tallinnas Draakoni galeriis avatud isikunäitusest “Kalevipoja kiljatus. Ühe monumendi unenägu”. Mis on selle näituse sünnilugu?
Olen monumentide teemaga jooksvalt tegelenud juba aastakümneid, nii kunstniku kui kuraatorina, samuti oleme koos üliõpilastega monumentide teemadel mõelnud ja ülesandeid teinud.
Monument on oluline tähis, millest alustada diskussiooni. See on meelsuse või hoiaku malenupp, mis asub keset avalikku ruumi. Kaks aastat olen tegutsenud uurimisgrandi projektis “Monumendi uued raamid”, tehes koostööd kunstikultuuri teaduskonna uurijatega. Projekti juhib Linda Kaljundi. Tegeleme keerulise pärandiga: nõukogude ajast jäänud monumendid, mis ikka veel seisavad Eesti avalikus ruumis. Sama probleemiga on hädas ka teised Balti riigid.
Pärast Venemaa rünnakut Ukrainale aktiveerusid kõik sõjahauad. Riigikantselei pöördus Eesti Kunsiakadeemia poole küsimusega, kuidas korvata hauatähistel olev tekst, mis on eksitav ja ebaõiglane. Pakkusin välja, et kunstnikud võiksid monumentide probleemiga tegeleda individuaalselt, leides omapoolseid uusi lahendusi autori pilguga.
Näitus “Kalevipoja kiljatus. Ühe monumendi unenägu” sai algimpulsi aga juhuslikult. Sattusin lugema artiklit, kus Tapa linna elanikud nurisesid, miks on keset Tapa linna sureva Kalevipoja skulptuur. Linna nimi kõlab isegi negatiivselt. Miks ei võiks seal olla midagi muud? Ja kas keskne koht kirikuplatsi kõrval on ikka õige paik?
Skulptuuri autor on Kalju Reitel, paljude praeguste skulptorite õpetaja. Kuju valmis aastal 1991, olles üks esimesi avaliku ruumi teoseid, mis teise vabariigi ajal üles pandi. Minu meelest on tegemist väga põneva ja omapärase tööga. See on kuidagi ebaeestilikult alternatiivne: henrymooreliku figuuriasetuse ja kristjanraualiku puutega, ilus ja traagiline vorm. Miks seda skulptuuri ei taheta? Millist tahetakse? Millist Kalevipoega me tahaksime? Mida Kalevipoeg meile üldse tähendab?
Suvel hakkasin tasapisi lugema ka eepost. Ma arvan, et neid eestlasi on väga vähe, kes oleks “Kalevipoja” läbi lugenud. Rahvuslik kirjandus ja rahvalaulud tulevad kirjandustundidesse väga varakult ja lapsed ei oska neid sel ajal alati hinnata. Neljandas klassis ei osanud ma regilaulust üldse lugu pidada, see tundus parajalt rusuv. Hiljem muidugi kõik muutus ja avanes – Eesti rahvaluule on ülivõimas, poeetiline, tabav, vaimukas. Ja “Kalevipoega” tasub samuti avastama hakata.
Näeme Kalevipoja kujutist šokolaadi peal ja teame, kuidas teda on kunstis kujutatud, aga see, et Kreutzwald Kalevipoja surma kirjeldades kasutab sõnapaari “Kalevipoja kiljatus”, oli mulle ootamatu. See on kuidagi tänapäevaselt laetud. Näitusel on see lõik tumeda rätikuna välja prinditud, gooti kirjas, võetud 1862. aasta väljaandest.
Mind kõnetas eeskätt küsimus, millises raamistikus Kalevipoega üldse kujutada. Mis juhtub siis, kui võtta üks unenäoline monument ja hakata seda unenäoliste mõtetega edasi ehitama? Nii avanevad juba uued kihid ja küsimused: miks me vajame Kalevipoega? Kas Eestil on vaja uut suurt jutustust ja millist tähendust see tänapäeval kannaks?
Näitus koosneb väiksematest peatükkidest. Lisaks dokumentatsioonile Kalju Reiteli Tapa Kalevipojast on mul Tehumardi mõõgamonumendi pealt korjatud väiksed männid, mis on alles kasvama hakanud ja suutnud pae peal kehvades tingimustes ellu jääda. Männid päästeti restaureerimise käigus ja ma tõin need galeriiruumi. Minu jaoks on need männid lootuse märk, liigutava vastupidavuse näide. Väikesed, seemnest sirgunud puud, mis on tärganud elule võõrvõimu püstitatud mälestusmärgil.
Näitusel on ideekorje Kalevipoja – ehk siis Eesti enesemüüdi – kujutamise võimalustest. Alguses mõtlesin luua väikese luulekogu moodi trükise, kus võimalikke monumente oleks vabalt kirjeldatud. Selle väike kõrvaleesmärk oli julgustada erinevate alade inimesi loominguliselt mõtlema – et kui tulevad järgmised avaliku ruumi kultuuridebatid või konkursid, võiks igaüks kaasa mõelda ja midagi omalt poolt pakkuda.
Mida selle ideekorje käigus välja toodi?
Väga seinast seina mõtteid oli. Kunstikriitikud ja kunstiteadlased kartsid, et äkki luuaksegi uus monument, ning arvasid, et seda ei ole vaja. See on võib-olla niisugune eestlase skeptiline esimene monumentaalne reaktsioon.
Maarja Kangro pakkus, et Kalevipoja monument võiks olla elav inimene – keegi, kes kehastab igapäevast hoolt ja abivalmidust. Selline eetiline Eesti Superman. Monument ei oleks enam objekt, vaid sotsiaalne tegu, mis teeb nähtavaks kogukondliku vastutuse. Ta oleks eeposliku kangelase kohaselt linnaruumis olemas, mitte mingisuguse metallist või kivist tahutud objektina.
Kristjan Haljak kujutleb Kalevipoega kinni jäänuna võbeleva, pooleldi läbipaistva mineraali sees – kangelane, kes ei suuda enam mütoloogilisest kivist vabaneda. See on kujund tardumusest. Marek Tamm pakub peegelinstallatsiooni, kus vaataja näeb end ise Kalevipojana. Monument muutub küsimuseks identiteedist: millist kangelaslikkust me endas otsime ja milliseid väärtusi oleme valmis kandma? Mart Kangur näeb Kalevipoja figuuri tänapäevase poisina, sportliku lapse kujundina, kelle kaudu kangelaslugu kandub edasi argistesse identiteetidesse ja mängumaailmadesse. Margus Ott laenab veidi Neeme Külma kunagist ideed ja asetab Tallinna lahte nähtamatu veealuse kuubi, mille olemasolu reedab ainult lainetus. Kalevipoeg on kadunud, aga tühimik ise on monument.
Rein Raud leiab, et kui üldse midagi ses suunas luua, siis pigem Juhan Liivi kuju hetkel, mil ta annab oma pintsaku teatri heaks – väikese, ent moraalselt suure teo monument.
Liina Siib rõhutab, et Kalevipoja parimad monumendid on juba looduses olemas: Pandivere kõrgustiku künnivaod, rändrahnud ja teised maastikuvormid, mis räägivad lugusid ilma inimese sekkumiseta.
Helena Tulve näeb Kalevipoja monumendis õhulist, tuhandest eri materjalist killust koosnevat struktuuri, mis loob tuulega helisid, laguneb ajapikku ja vajub lõpuks kääpaks. Kunstnik Sigrid Viir pakkus, et selline kuju peaks olema väga suur šokolaadist ja inimesi rõõmustama.
Jass Kaselaan on öelnud, et Eesti riigis on avaliku ruumi kunst väga tundlik teema. Kui linnaruumi tuleb mõni uus skulptuur või monument, kiputakse väga teravalt reageerima. Miks see nii on? Miks me oleme nii tugevalt meelestatud selle osas, mis kunst meie linnaruumis on?
Hea külg on see, et eestlased on kõik väga isemõtlevad indiviidid. Meid ühendab skeptitsism. Me ei võta ühtegi lugu puhta kullana. Meile ei ole õnnestunud maha müüa väljastpoolt tulnud suuri lugusid. Oleme selline paganate rahvas, võõrvõimud pole suutnud meid kõigutada.
Eesti monumentide maastik on läbi aja olnud sama muutlik kui Eesti ajalugu. Stabiilset aega on olnud väga vähe, kogu aeg on tulnud millegi kiuste hakkama saada või endaks jääda. Selles mõttes on väga loomulik, et igasugune uus välja pandud pea või uus ideoloogiline statement – isegi kui see tuleb oma võimu poolt – tekitab kohe küsimusi. Positiivne on see, et igaühe arvamus loeb ja igaüks saabki midagi öelda. See on vaba riigi tunnus. Kui kõik kogu aeg kaasa noogutaksid, oleks ka halb.
Aga kuidas olukorda parandada? Lõpuks muutub see kunstnike jaoks päris raskeks. Sa ei julgegi millegagi välja tulla, sest tead, et tegemise rõõmule järgneb kohe see rahe, mis tuleb üle elada. Peaks natuke rohkem autorit usaldama ja aru saama, et see on kunstniku teos.
Praegusel hetkel peame kindlasti oma ruumist välja tõrjuma igasuguse ajaloolise ebaõigluse tähise, sest avalik ruum justkui ütleb, et kõik, mis siin on, on see, millega ma nõustun. Loomulikult me seda ei taha. Aga kuidas teha nii, et kunsti ja autori käsi mingist ajastust ei kaoks täielikult?
Lihtne on öelda, et ei oleks tohtinud teha koostööd, aga ma arvan, et toonased autorid andsid, mis nad suutsid, et kuidagi põigata kõrvale nendest nõuetest ja raamidest, mida toonane ideoloogia jõuga peale surus. Kui me räägime Tehumardist või Maarjamäe memoriaalist, siis üritati teha pigem minimalistlikku maastikukunsti kui midagi muud.
Monument on tegelikult midagi väga muutuvat. Võib-olla ainsad monumendid, mis ei ole üldse muutunud, on rändrahnud, mida vahepeal üritati Eesti embleemina kasutada. Nende nimi on ränd, aga nemad on tõesti kaua paigal olnud.
Kas meie kunstnikud peaksid olema julgemad? Mõned kunstnikud on öelnud, et näiteks protsendikunsti konkurssidel minnakse teed, mis kõigile võimalikult palju meeldiks. Aga kui kunstnik laseks end vabaks ja teeks seda, mida ta tegelikult tahab, siis äkki kui see esimene vaataja ehmatus üle läheb, kujundaks see meie maitset julgemaks?
Ma olen sellega väga nõus. Ma arvan, et seal ongi võti. Tõepoolest, kui pead konkureerima ja žüriid koosnevad nii erinevast inimesest, siis põrandale tuleb kokku dekoratiivne, kui mitte öelda kitšilik valik. Midagi sellist, mis kedagi ei ärrita, aga ei anna midagi juurde ka. Edasiviiv jõud saab seal tasalülitatud.
Üks asi on see, et kui autor julgeks tulla välja millegi ootamatuga, aga teine asi on komisjon, kes selle valiku teeb. Avaliku ruumi kunsti puhul on ikka väga tähtis, kelle kontroll see on, kes otsustab, mis on nähtav. Seepärast tuleks kindlasti mõelda otsustajate koosseisule. Olen mitu korda pakkunud ideed, et võiks olla ühise nägemusega tiim, näiteks Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse, Tallinna Kunstihoone või Kumu kunstiekspertide meeskond. Seal osatakse vaadata üle sellest, et liidame kokku punktid üks, kümme ja viis ja vaatame, mis keskele tuleb.
Olukorda leevendaks kindlasti ka see, kui avalikku ruumi tellitaks palju rohkem teoseid. Protsendikunst on olukorda juba paremaks muutnud ja tasapisi hakkab ka huvitavaid teoseid tulema. Paar korda olen ise olnud komisjonis, kes peab otsustama. Olen läinud sinna tõelise kire ja entusiasmiga, et ma ei lase huvitavat asja käest ja suudan selle eest seista, olen diplomaatiline, kena, veenan ja küllap tuleb, aga siis tulevad täiesti ületamatud takistused. Näiteks kui komisjon valib välja ühe väärtusliku kavandi, aga siis selle hoone või objekti omanik ei suuda sellest üldse aru saada. Ta tunneb, et tema vastutab selle valiku eest oma asutuse piires.
Kuraatori töö ei saa alati olla sotsiaalselt õiglane või demokraatlikult läbipaistev. Seal tuleb teha otsuseid. Kuraator on peaaegu nagu kaasautor, kui me räägime näitusest. Linnaruum on veel nõudlikum ruum kui galerii. Kuidas sinna hea kunst pääseb? Originaalne autor ei tagane oma subjektiivsest jõust. Just see on olnud põhjus, miks kunstiajaloos on toimunud huvitad pöörded: on leidunud keegi, kes on olnud nii julge ja ei ole taganenud.
Kuidas te rahvusraamatukogu sisehoovi kunstikonkursi võidutööga “Kapsapea” (autorid Jass Kaselaan ja Jenny Grönholm) rahule jäite?
Siiani on kõik sellest vaimustuses, sest üks asi, mis eestlasi ühendab, on huumor. Jassi ja Jenny töö oli väga tore ja naljakas. See oli üldse väga tore konkurss. Ma ise ka mõtlesin konkureerida, aga kahjuks ei jõudnud, sest tegelesin oma näituse ja akadeemia probleemidega.
“Kapsapea” on suurepärane. See on väga tore ja iseloomulik ning laiemalt kõnekas: me avame uut rahvusraamatukogu, aga samal ajal kõik lapsevanemad, mina kaasa arvatud, teavad, kui raske on lapsi lugema saada. Selline kapsapea on mitmekordse tähendusega. Raamat kapsaks loetud või pea, mis ei ole piisavalt raamatuid lugenud. Väga vaimukas, tore ja mõnus žest.
Millised on lood meie avalikus ruumis olevate monumentidega: kas meil on neid piisavalt? Või peaks neid ehk rohkem vahetama?
Mina arvan küll, et on vaja rohkem. Tore oleks, kui linnaruumis oleks teoseid, mis loovad paiga. Selle nimi ei pea olema monument, aga sellest võib kujuneda aja jooksul ja heas mõttes monument. Monumendi all võib mõista väga erinevaid asju. Sõna monument tekitab mõnes mõttes isegi soovi oponeerida millelegi, mida peale surutakse, aga ma arvan, et suured formaadid on väga vajalikud. Nagu ooper või naljakas kirjutusžanr ood. Monument on samamoodi põnev.
Kui Eesti linnaruumist rääkida, siis see võiks olla julgem, analüütilisem, panna mõtlema, mitte lihtsalt dekoreerida või tekitada head tunnet. Kuigi kindlasti on ka nii-öelda nunnudel teostel oma roll.
Kui me räägime punamonumentidest või -sümboolikast, mis on majade küljes, siis tundub, et nende arutelude käigus on tekkinud kaks võrdlemisi tugevat poolust: on inimesed, kes arvavad, et kõik, mis meenutab nõukogude aega, tuleks ära hävitada, ja need, kes väidavad, et see oleks meie ajaloo kustutamine. Kas selles arutelus tuleks leida mingi kesktee või mis teie hinnangul see õige lahendus oleks?
Nõukogudeaegne sümboolika ei peaks olema meie linnaruumis. On mõistagi keeruline küsimus, kuidas see eemaldada, mida maha võtta, kui palju ja mismoodi kaardistada. Me ei hakka ju kõiki maju maha tõmbama. See oleks väga rumal ja ka ebapraktiline tegevus.
Minu meelest tuleks iga juhtumit käsitleda eraldi. Tahaks mõelda, et valikuid on rohkem kui kaks. Mitte küsida vastust ühe või teise suunaga võimul olijalt, vaid küsida kunstnikult. Kunstnikul on jõud ja vabadus siin midagi ette võtta. Poliitikul sellist vabadust ei ole: poliitik võtab maha – öeldakse, et on halb; poliitik jätab alles – on ka halb. Toksilise materjaliga saab hakkama ainult loomeinimene.
Selline kriitiline ja loominguline sekkumine oleks kõige tugevam ja targem edasiliikumine. Me oleme kriitilised selle suhtes, mis on toimunud. Iga ajalugu ei ole väärt seda, et see peaks olema kogu aeg silme all.
Kas me oleme selle aruteluga kolmkümmend aastat hiljaks jäänud? Tundub, et kuni sõda Ukrainas algas, olid need monumendid rahuliku südamega igal pool püsti.
Võib ju nii mõelda, aga see, et seda ei tehtud, oli ka osa ajaloost. See oli osa sellest ajastust, kus kogu see nõuka tont muutus meie jaoks lihtsalt naljakaks zombiks, kelle küünejäljed ongi meenutuseks, et kujutate ette, siin mürises selline võõrvõim. Tundus, et see on pöördumatu ajalugu. Sellel ei olnudki enam seda kaalu ja see ei olnud aktiveerunud.
Kuidas Läti ja Leedu punamonumentide teema on lahendanud?
Neil on täpselt samasugused probleemid. Lätis on minu meelest paar kraadi kangemalt selle teemaga tegeletud. Nemad võtsid avalikust ruumist väga kiiresti ja peaaegu kaalumata maha enamuse nõukatähistega objekte, ka nii-öelda kunstiväärtuslikud tööd. Samamoodi Leedus.
Kõrvaldatud on ka kultuuritegelased, kes toonase riigikorraga liiga otseselt koostööd tegid, nagu meil näiteks Juhan Smuul. Nii Lätis kui Leedus on terve rida kirjanikke, kelle monument on parkidest eemaldatud. Aga siin on ka paljud kunstnikud proovinud vahel sekkuda ja midagi omalt poolt öelda. Olen osalt ka nõus, et paljude selliste tööde tõeline koht on muuseum, kus nad saavadki olla osa ajaloost.
Mainisite enne Tehumardi mälestusmärki, millest sai mõned nädalad tagasi Eestis esimene ümbermõtestatud monumentaalmälestis. Kui reaalne see päriselt on, et kui me muudame monumendi juures mingeid asju, siis selle vana tähendus või see taak, mis sellega kaasas käib, päriselt ära kaob?
Tehumardi mälestusmärgi traagikat on sõnadesse raske mahutada, sest langenuid ei oodanud vabaduse või õiglasema maailma võit. Kuidas kasutada ajalugu ja selle valusaid jälgi nii, et need aitaksid mõista kannatanute saatust ja toimiksid kriitilise mõtlemise allikana tulevikuks. Vana taak ei saa kaduda, aga usun, et kaasaegse kunsti kaudu saab asetada selle kriitilisse raami. Neeme Külm lagundab senise sõnumi abstraktseks tähestikuks ja katab nõukogudeaegse kirja Saaremaa dolomiidiga. Ülemisse serva jäetud sondaaž laseb näha kahte väga erineva taotlusega tekstiosa.
Sellised monumendid on nagu majakad. Kui me kõik ohumärgid maha võtaksime, tekiks segadus. Ma arvan, et praegune noorte põlvkond võib-olla ei tajugi seda ohtu. On olemas ka väga radikaalseid näiteid, näiteks koonduslaagrid Auschwitzis. Need on kriitilised ja valusad, aga samas vajalikud monumendid. Nad on sellises kohas, eemal kõigest, ja ongi omaette muuseum. See ei ole aktiivse linnaruumi osa. Sellises kohas on hea, kui need näited on alles.
Tehumardi monumendi esteetika püüdis toonasest kaanonist eemalduda, luua omaette teose. Kui me nüüd näitame, milline tempel sinna külge pandi, paneb see mõtlema. Monumendile kinnitatud tähestik ütleb meile, et nende tähtedega võib kirjutada õigesti, aga võib ka järgmisel korral valesti kirjutada. Mõneti on see hoiatus.
Kas meil on ka suuremates linnades selliseid monumente, mis peaksid kindlasti jääma, aga vajaksid ümbertegemist või lisatahvlit kõrvale?
Üks on kindlasti Maarjamäe memoriaal, mis on väga keeruline. Minu meelest võiks see olla ajaloomuuseumi osa. Siis kaoks ära küsimus, miks on nii suurel alal nõukogude võimu poolt üles ehitatud memoriaal. Aga ta on maastikukunstina tõesti erakordne. Kui ta oleks ajaloomuuseumi osa, annaks see kohe raami: muuseum on kõrval ja siin on muuseumi eksponaat.
Loomulikult Vene kultuurikeskus, mis on praegu väga suurtes raskustes hoone. See on ehitatud nõukogude baroki stiilis, kus on viisnurgad igal pool vanikute vahel ja laemaalil. Väga jõulise toonase esteetika ja meelsusega hoone. Seal tuleks midagi ette võtta. Küsimus on, kuidas lahendada nii keerulist objekti.
Monumentidega tuleks käituda mängulisemalt ja paindlikumalt, mitte karta nende materjali liigutamist. Need võiksid olla mõtlemise märgid.
Hüppame aga vastavatud isikunäituse juurde tagasi hüppame. Teie eelmine isikunäitus oli viis aastat tagasi. Millest nii pikk vahe tingitud oli? Kui seda tohib pikaks vaheks nimetada.
Kunstniku jaoks on see väga pikk vahe. Dekaani töö kunstiakadeemias on aga nõudlik, see on võtnud enamuse mu ajast. Kui ma viis aastat tagasi tegin Hobusepea galeriis näitust, siis nägin, kui keeruline on selleks aega leida. Lisaks ka isiklikud asjad, laps läks kooli ja muud ametialased kohustused.
Naiskunstnikud räägivad tihti, kui keeruline on hoida oma loomingut üleval, olles samal ajal professionaal ka ametis, millega end elatad. Minul on kunstiakadeemia töö olnud väga südamelähedane. See ongi üks minu suuremaid loomingulisi projekte, vedada ja arendada vabade kunstide teaduskonda. Olen küll kureerinud üliõpilaste projekte, aga kunstiteoseid olen teinud vähe, pigem õppetöö raames või üksikteostena. Mõtlesin, et ma lihtsalt pean hoidma loomingulist musklit töös.
Ma ei tea ühtegi kolleegi, kelle jaoks ei ole kunstinäituse tegemine paras katsumus. Sa paned ennast väga nähtavale, aga samas on see võib-olla ka maailma kõige parem töö. Viimasel näitusel nautisin väga, et sain kaasata teisi inimesi ja proovida uusi tehnoloogiaid: digiskaneerimist ja 3D-printimist. Mängisin mõttega, et kristjanraualik Kalevipoeg jõuab minuni läbi Reiteli ja mina muudan ta antiikskulptuuri sarnaseks, selliseks valgeks Apolloks, kellel on Eesti rahvuslooma jalad all.
Kas kunstniku hing ka kripeldas need vahepealsed viis aastat?
Oi… see kannatas meeletult. See on tõesti raske. Emaks olemise projekt on monumentaalse tähtsusega. Kunstiakadeemia vabade kunstide vedamine on monumentaalse tähtsusega. Ja loomulikult on ka kunstitegemine enda olemise õigustuseks väga vajalik. Olen tohutult tänulik, et lõpuks – võib-olla ka teiste inimeste ja tegemiste arvelt – leidsin selle aja. Looming annab kõigele muule mõtte.
Teate olete EKA-s õppejõud olnud 15 aastat, dekaan üheksa. Kuidas EKA nende aastatega muutunud on?
EKA on nende aastatega märkimisväärselt muutunud – nagu laps, kes jääb küll endiseks, kuid kasvab siiski millekski uueks. Kui asusin skulptuuriosakonna dotsendiks, öeldi mulle esimene asjana, et osta midagi ei saa, mistõttu kujunes koos Taavi Talvega välja kontseptuaalne lähenemine, kus põhimaterjaliks oli mõte ise.
Uus maja on toonud murrangu: EKA on kujunenud Euroopa ja Baltikumi kunstiharidusmaastikul oluliseks tegijaks, kelle kompetentsi kutsutakse kaasama nii koostööprojektides kui akadeemilistes komisjonides. Meie tudengid liiguvad kunstiväljal kiiresti, jõuavad näitustele juba enne diplomit ning see on tõeline edulugu. Kui võrrelda Läti või Leedu kunstiakadeemiatega, siis meie seis on nii ressursside kui ka üldise läbipaistvuse ja liikuvuse mõttes palju parem. See õnnestumine on olnud ülimalt motiveeriv.
Ka kaasaegse kunsti maine on paranenud. Ma ei loe enam netikommentaare, aga kunagi oli nii, et kunstnik on sinise peaga tüütu olend ja maksumaksja vaenlane, kuigi tegelikult juhib kunstnik tähelepanu sotsiaalsetele ebaõiglusele ja seisab rõhutute eest. Seda ei osatud üldse näha. Üha enam nähakse kunsnikku mitte ebamugava kõrvalhäälena, vaid olulise partnerina ühiskondlikes aruteludes.
Kus EKA Eesti haridusmaastikul asetseb?
Mulle tundub, et EKA on haridusmaastikul üsna armastatud institutsioon, mida me kümme aastat tagasi ei tajunud, kui me olime oma majata lindpriid. See oli masendav ajajärk. Mina tulingi EKA-sse tööle 2010. aasta sügisel, kui maja oli just maha lammutatud ja õhus oli uue ehitamise lootus. Vaatasin läbi terveid korruseplaane: kõigepealt 17 korrust kunstiakadeemiat, siis 15 korrust, seejärel 13 ja siis tuli äkki uudis, et seda maja ei tulegi. See stress ja masendus, mis siis meie seas valitses, oli raskesti talutav, aga tohutu jõuga ja aastaid ilma palgatõusuta on kunstiakadeemia kogukond edasi töötanud. Siin tuleb teha kummardus kõikidele kolleegidele, kes selle aja läbi tegid.
Praegu on Eesti riiklikud ülikoolid üksteist väga toetavad, nii peakski olema. Kõik rektorid on sümpaatsed. Eesti Kunstiakadeemia ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on küll väikesed, – nagu eelmine rektor Mart Kalm aeg-ajalt irooniaga ütles, et me oleme nišiülikool –, aga üliolulised. Väga hästi on käima läinud koostööprojektid ülikoolide vahel ja ettevõtetega.
Me ei tohi unustada, et meie põhiline fookus on ikkagi noortel kunstnikel, disaineritel, arhitektidel ja kunstiteadlastel. See ongi praegu kunstiakadeemia suur väljakutse: kuidas väikese ülikooli ja väikese meeskonnaga nii palju ära teha. Ma arvan, et ka Pallas on Tartus tõusmas.
Kui valitsus ning ministeerium oskavad hinnata seda tohutult olulist ressurssi, mis on kõrgharidus, siis näen ülikoolide koostöös väga ilusat sünkroonsust. Aga kõrgharidus ei ole vajalik ainult haridus- või kultuuriministeeriumile. See on vajalik kõigile. Haridusse investeerimine on ka väga oluline investeering näiteks kaitsekuludesse, sest tark ja kõrgharitud inimene on olulisem kui mõni relv.
Millised on hetkel EKA suurimad väljakutsed?
Peamine väljakutse on ikkagi see, kuidas püsida nendes rahastusraamides, mis meil on. Meie meeskond ei ole väga suur ja maja on ilus, aga meie jaoks väike. Sellest on rääkinud paljud kolleegid: ilus ja uus arhitektuuriteos, aga stuudioteks siiski liiga väike. Vabade kunstide dekaanina näen ma seda eriti selgelt. Kunsti eksponeerimiseks peab keskpõrandale ise seinu ehitama.
Igal aastal kerkib küsimus, kus teha meie lõputööde näitus “Tase”. Oleme otsinud võimalust minna mõnda hoonesse, mis on parasjagu tühi, et mahutada kõik lõpetajad ära. Nii on tekkinud omalaadne nomaadlik formaat: käime mööda hooneid, mis lähevad renoveerimisele või lammutamisele, ja saame näitusega koos publikule näidata ka seda hoonet. See on aga seotud lisakuludega. Tänavu oleme siiski kaalunud teha “Tase” oma majas.
Kas EKA on ka välistudengite seas jätkuvalt populaarne ja tahetud? Kui Venemaa Ukrainale kallale tungis, siis esialgu ikkagi kardeti Ida-Euroopasse tulla.
Sõjahirm tuli vahetu lainena, kui sõda oli äsja puhkenud. Praegu ollakse juba harjunud. Sageli tahetakse ära tulla USA-st, seejuures väga headest koolidest, nagu Rhode Island School of Design, kus üks haridusaasta maksab õppijale 70 000 kuni 80 000 dollarit. Tahetakse liikuda teise õhkkonda, kui see, mis Ameerikas praegu valitseb. Poliitika mõjutab otseselt rahvusvahelist mobiilsust. Väga populaarsed on EKA rahvusvahelised õppekavad, kus saab õppida kuni diplomi saamiseni, näiteks meie Animatsioon või Kaasaegse kunsti MA.
Palju tudengeid saabub Erasmuse kaudu. Kui võrrelda omavahel Eesti riiklikke ülikoole, siis on EKA kindlasti kõige rahvusvahelisem. See omakorda paneb mõningad meie süsteemid proovile, sest administratiivtegevust on palju. Õnneks on meil suurepärane välissuhete osakond, kes saab sellega väga hästi hakkama.
Jaanuaris tuleb vabade kunstide teaduskonda ka Balti- ja Põhjamaade võrgustiku kontor neljaks aastaks. See võrgustik ühendab kõiki selle piirkonna kunstiakadeemiaid ja on väga toetav tugigrupp, kus saab omavahel koostööd teha.
Milline on üks tänasel päeval EKA-s õppiv noor? Neid on muidugi keeruline ühe vitsaga lüüa.
Kunstiakadeemia meelsus on minu meelest väga julge ja avatud. Tudengid on tundlikud, taiplikud ja teadlikud, valmis riskima ja eksperimenteerima. Üldiselt on nad ka üsna töökad. Ja mulle tundub, et EKA ja üliõpilaste vahel on erakordselt usalduslik suhe: see võib-olla ongi kõige tähtsam.
Ja kui nüüd veel ühe korra ringiga intervjuu algusesse tagasi jõuame, siis lõpetuseks küsin: millal järgmist isikunäitust oodata on?
Mul on oma maakodu õue peal üks suurem puuskulptuur pooleli. Kui tekib ajaline võimalus, hakkan sellega tegelema. Puuteema ilmuski “Kalevipoja kiljatust” tehes. Mainisin juba neid väikseid mände. Näitusel üles pandud puuskulptuur on just ühe Eesti männipuu suuruse mahuga. Põhimõtteliselt on see Kalevipoja keha, kujutluslik süsteem. Kalevipoeg on meie seas ja tal on nüüd ka jalad.
Näitusel on ka kaks tekstiilile trükitud fotot, mõlemad männimetsast: üks on täisjõus männimets ja teine lagendik pärast raiumist. Eesti rahvuspuu on küll tamm, aga mänd on kõige rohkearvulisem puu Eestis. See on väga oluline küsimus: mida me raiume, mis jääb alles, miks me seda teeme, kus me siis oleme ja kes me tahame olla.
Tulemas on ka mitmeid kuraatoriprojekte, millega ma alles tegelen. Üks neist on “MUR-i” raames Tallinna Lennujaama vana peahoone monumentaalmaale analüüsiv näitus. Need telliti 1955. aastal kahelt Eesti maalikunstnikult. Üks on Moskva, teine Tallinna vaade. Lennujaam tahtis kuidagi nende maalidega rahu teha. Praegu on nad maha võetud, aga jaanuaris teeme EKA galeriis ühe näituse.