Pavel Petrov, Helsingi Ülikooli Ajaloo ja Ida-Euroopa uuringute magistrant, kirjutas selle teksti projekti „Monumendi uued raamid“ praktika raames (juuli-september 2024). Lisaks selle ja teiste tekstide avaldamisele meie blogis on Pavel abiks Narva kunstiresidentuuris toimuva rahvusvahelises töötoa korraldamisel.
1979. aastal sai Kotka linnast teine Soome omavalitsus, kuhu püstitati Lenini kuju. Nagu kaks aastat varem Turu linnas, saabus pronksist ja graniidist monument kingitusena Kotka sõpruslinnalt Tallinnalt. Monumendi projekteeris Eesti kolmik Matti Varik, Allan Murdmaa ja Jaan Poort. Varik ja Murdmaa olid varem osalenud ka Eestis Saaremaal asuva Tehumardi sõjamälestusmärgi (1967) ja nõukogude eesti kirjaniku Juhan Smuuli bareljeefi (1972) loomisel Tallinna Kirjanike Maja seinal. Variku ja Murdmaa mõlemad teosed on tänaseks ümberkujundatud. Kotka jaoks tegi Varik bolševistlikust juhist realistliku, kuid samas üsna ebatavalise portree. Mõtiskleval Lenini kehal puudub üks külg.
Kotkat hõlmava Kymenlaakso piirkonna muuseumi endise direktori Kirsi Niku sõnul oli Variku teose vormil varjatud tähendus. Niku arvates oli vasaku käe puudumine autori peen viis väljendamaks oma vastuseisu nii nõukogude ideoloogiale üldiselt kui ka talle peale surutud riiklikule tellimusele. Seda arusaama jagasid linnavolinikud Joona Mielonen Vasakliidust ja Leeni Griinari Rohelisest Liidust. Ükskõik kui tõepärased sellised väited ja tõlgendused ka ei oleks, inspireeris Lenini „puuduv“ vasak käsi Poola kunstnikku Krzysztof Bednarskit rõhutama Variku väidetavat õõnestustegevust.
1995. aastal sai Kotka mälestusmärk üllatava täeienduse – “Lenini puuduva käe”, mille autoriks oli Bednarski. Nagu teose nimigi ütleb, kujutas see Lenini vasakut kätt, mis teatud nurga alt vaadatuna viimistles monumendi. Bednarski valas skulptuuri pronksist ja asetas selle eraldi pjedestaalile originaalpildi lähedale, justkui kommentaari või ääremärkusena. Sekkumise ajastus näib sümboolsena. Soome oli just liitunud ELiga, mis tähendab, et soometumine ehk viimaste aastakümnete tugev nõukogude poliitiline mõju, mis muu hulgas oli kaasa toonud Lenini monumendid Turus ja Kotkas, oli otsustavalt katkestatud. Seda silmas pidades kehastas Bednarski töö uusi viise, kuidas soomlased said hakata avalikult arutlema Lenini üle pärast seda, kui Nõukogude Liit oli kaardilt kadunud.
Bednarski teose tegi eriti tähelepanuväärseks sõrmede vahel olev sigaret. Lenin vihkas suitsetamist ja see skulptuurne kommentaar tähendas selgelt nõukogude liidri mõnitamist. Autori sõnul nägi sigaret välja nagu „viimane suits enne hukkamist“, mis sobis portree mõtiskleva näoilmega. Bednarski mainis ka, et tema töö, mis on väiksemas mõõtkavas ja inimlikum, aitas väiksemaks muuta ka põhiteost. Selles mõttes andis „Puuduv käsi“ ansamblile veidi sürrealistliku ja karnevaliliku hõngu. Samal ajal viitas Bednarski skulptuur sellele, et algne monument jääb ka pikemas perspektiivis alles. Tõepoolest, uus skulptuur pidi stimuleerima avalikkuse huvi varem enamasti tähelepanuta jäetud ja kohati vandaalide rünnaku alla langenud teose vastu.
Kuid isegi see õõnestav ja naeruvääristav ümber-raamistamine ei olnud piisav, et vältida Lenini kuju eemaldamist. 2022. aasta kevadel nõudsid mitmed osapooled, et Lenini monument Kotkas tuleb eemaldada, kuna see solvab nõukogude võimu kuritegude ohvrite mälestust. Monumenditüli taustal räägiti vaid põgusalt soometumisest. Monumendi eemaldamise pooldajad väitsid, et monumendi kinkimine oli Moskva-poolne žest, mille eesmärgiks oli näidata ülem võimu nii Tallinnas, kes pidi kingituse üle andma, kui ka Kotkas, kes pidi selle vastu võtma. Nad väitsid, et monument oli antud juhul aktiivne meede Soome üle domineerimiseks või selle allutamiseks.
Selline ühemõõtmeline lähenemine jätab aga tähelepanuta olulise asjaolu, et Kotka monument oli osa laiemast Soome-Nõukogude „monumendi-diplomaatiast“. Soome jaoks kujutas nõukogude monumentidest kingituste vastuvõtmine ja oma nõukogudesõbralike monumentide püstitamine taktikalist ellujäämisstrateegiat külma sõja tingimustes. Selles mõttes oli väidetav domineerimise sümbol paradoksaalsel viisil Soome jaoks hoopis vahendiks oma hapra iseseisvuse säilitamiseks ja edendamiseks, ükskõik kui ohustatud see Kremli varjus oli.
Lenini monumendi poolt esindatud keerulise mineviku rõhutamine oli säilitamise pooldajate nagu Kirsi Niku argumentatsioonis kesksel kohal. Ta ütles Kymenlaakso muuseumi nimel, et parem oleks monument säilitada algses asukohas tulevaste põlvkondade hüvanguks. Konkreetseid lahendusi täiendavaks ümberkujundamiseks esitas varem mainitud volikogu liige Mielonen. Püüdes hoida monumenti avalikult eksponeerituna, tegi ta ettepaneku varustada koht infotahvlitega, et selgitada kunstiobjekti keerulist ajalugu ja tähtsust ning väärtustada autori väidetavat kriitikat nõukogude režiimi suhtes. Sellist lähenemist vaidlusaluse objekti muutmisele eelistas ka Kymenlaakso muuseum. Sellegipoolest hääletas Mieloneni algatuse poolt vaid vähem kui viiendik saadikutest. Eemaldamise pooldajad saavutasid oma eesmärgi 2022. aasta oktoobri lõpus.
Variku Lenini kuju koos Bednarski „Puuduva käega“ toimetati säilitamiseks Kymenlaakso muuseumi hoidlasse. Bednarski ei olnud oma teose teisaldamise vastu, sest tema arvates ei oleks skulptuuril omaette mõtet. Samal ajal avaldas ta lootust, et Lenini kadunud käsi võiks olla muuseumis eksponeeritud, tuletades nii meelde seda osa Kotka ajaloost. Lenini kuju pakuti omakorda Tampere Lenini muuseumile, mille ajalugu ja olukord väärib eraldi artiklit, kuid sellest keelduti. Seega jäävad nii Variku kui ka Bednarski teosed Kymenlaakso muuseumi valdusesse. Lenini kuju praegune asukoht on aga salastatud, juurdepääs sellele on isegi teadlastele piiratud. Selliseid drastilisi meetmeid on seletatud vajadusega välistada võimalikke rikkumiskatseid.
Variku töö võib jääda nii avalikkuse kui ka ekspertide eest varjatud salajasse hoidlasse mitmeks aastaks. Kotka Lenini monument elas üle oma päritolumaa lagunemise ja „kasvatas“ endale isegi „kadunud“ vasaku käe tagasi, omandades sellega uue tähenduse. Kuid see ümber-raamistamine ei päästnud monumenti pärast Venemaa täiemahulise sõja algust Ukrainas 2022. aastal. Võib-olla peab see „skulptuuridiplomaatia“ pronksist tööriist ootama järgmise põlvkonna kasvamist, kelle kasuks Kymenlaakso muuseum Leninit seni tallel hoiab.
Pavel Petrov