Tehumardi mälestusmärgi arhitektuurne osa, tahukate väli, on praegu Saare valla poolt teisaldatud ning tallele pandud. Oluline on leida tundlik ja tark viis, kuidas mõjuv maastikuarhitektuuri teos võiks uutes raamides ja uues rollis taas üles seatud saada.
Monument on ajaloolise mälu tunnusmärk. See on avaliku ruumi kunstivorm, mille kaudu ilmutab ennast poliitiline pilk – mida kallutatum ja manipuleerivam, seda jõulisem ja häirivam. Sellest sünnib vajadus kõrvaldada kolonialistliku vägivalla, võõra ideoloogia ja valeinfo märgid. Kõrvaldamisakt taotleb vabastavat ja puhastavat mõju, just sellist praktikat on kasutanud tuntud vabastusliikumised, näiteks Black Lives Matter Ameerikas. Eesti nõukogudeaegsed mälestusmärgid, mis alles hiljuti muigama panid, on pärast Ukraina ründamist saanud teise tähenduse. Ajalugu, mis tundus pöördumatu, on osutunud tõrjumatuks.
Objekte hävitada on lihtne. Märksa keerukam on rinda pista mälu ja mälestustega.
Probleemsed monumendid eeldavad kriitilist ümberkujundamist – mida kõige erksamalt saab teha kunstniku pilk. Loodame kunstnikke ja kuraatoreid kaasates käivitada avatud kahekõne, leida loomingulisi lahendusi ning luua võimalusi uuteks kontseptuaalseteks arendusteks.
Tehumardi mälestusmärgi skulpturaalsus, maastikuarhitektuurne ülesehitus ning meisterlik teostus annavad tunnistust toonaste autorite omapärast, professionaalsusest ja ajastu esteetikast. Tehumardi lahing oli kahtlemata traagiline sündmus. Ajaloolise trauma mälestusmärgina on monumendi säilitamine praegugi põhjendatud. Mil moel suhestuda aga omakorda traumeeriva okupatsiooniaegse retoorikaga, mille tõttu monument praegu häirivana mõjub?
Projekt „Monumendi uued raamid“ (MUR) soovib pakkuda analüüsiva autori tuge kompleksi külastajatele, kohalikule vallavalitsusele ja monumendi autorile. Infovoldik-objekt tutvustab vaatajatele sel kevadel Tehumardi monumendi ideekorjes osalenud kunstnike kohandamisnägemusi.
Autorite ja uurimisrühma jaoks on tähtis külastajate tagasiside. Kuidas oleks kõige parem Tehumardi monumendi tähendust muuta? Milline kunstiline lahendus paistab kõige veenvam? Ootame teie mõtteid näitust saatvasse postkasti.
Kirke Kangro, MUR-i kunstiprojektide kuraator
***
Anna-Mari Liivrand
„Kõrred“
Kavand pealkirjaga „Kõrred“ pakub memoriaali kui terviku säilitamiseks välja lahenduse, kus hauatähised kaetakse dolomiitplaatidega. Plaatidele on omakorda kinnitatud pronksist või messingist jooned, mille inspiratsiooniks on memoriaali ümbritsev tuuline maastik, eelkõige seal kasvavad punakad kõrrelised. Nii omandavad hauatähised pehmema visuaalse keele, saades pigem osaks maastikust. Sümboolselt saab kõrremotiivi käsitleda ka kui viidet tuulte (võõrvõimude) meelevalda jäänud haprale inimhingele, kellele pole jäetud valikut enda tõekspidamiste järgi toimida.
Pealtvaade hauatähiseid katvatest plaatidest
1. variant kujutab tahvlit, millesse on lisatud pronks- või messingtriibud. Metalli kasutamine plaadil mõjub soojemana kui ainult kivi. Aja jooksul metall oksüdeerub ja hakkab nõrguma plaadile ning nii lisandub plaadile pisara motiiv.
2. Variant on lihtsustus: sarnane kujutis ja efekt saavutatakse kivisse lõigatud sälkudega. Teine variant järgib lähedamalt monumendile omast tahulisust ja on ajas vähem muutuv. Kuigi kavandil on kujutatud kõrsi plaatidel ühesuguses rütmis, siis tegelikkuses võib iga plaadi lihtsasti isesugusena luua. Nii moodustub loodusele iseloomulikum asümmeetriline kooslus, mis tõstaks esile ka lahkunuid kui indiviide.
Mälestussamba senine tekst „1941 Nõukogude sõjameestele – Saaremaa kaitsjaile ja vabastajaile. Советским воинам – защитникам и освободителям острова Сааремаа 1945“ kaetakse samasuguse dolomiidiga nagu hauatähised ning ka seal kordub kõrremotiiv. See motiiv sobitub kenasti ka samba enda tekstuuriga. Plaadi keskele tuleks valida järelhüüe, mis lahkunuid väärikalt mälestaks.
Taavi Piibemann
Kaks versiooni Tehumardi lahingule pühendatud memoriaalist
Kuidas saaks monument omandada kitsa nõukogudeliku asemel laiema ja tänapäevasema tähenduse ning muutuda selliseks ilma vastumeelse tundeta, et me oleme midagi tsenseerimas või kustutamas?
I
Vabu kohti ei ole / Anonüümsed isiksused
Hauakivi vormi, lõigatud tahukat, paljundatakse ja lisatakse uued tahukad olemasolevate vahele nii, et kivide vahele ei jää enam (kõndimis)ruumi. Oleme sunnitud ühishauda kaugemalt vaatama. Uued, „valge lehe“ võtmes tahukad erinevad olemasolevatest selle poolest, et need on ilma kirjadeta ning on kõik erineva kõrgusega – on nii olemasolevatest madalamaid kui ka kõrgemaid. Tervik jääb sellisena vähem homogeenne ja sõdurjas. Uued kivid on neile, kes surid toona ja ei saanud kirja pandud, ja neile, kes surevad tulevikus ja ei saa kirja pandud. Viisnurgad jäävad alles, kuid need on kaugusest raskemini vaadeldavad ja uute tahukate poolt ka osaliselt varjutatud.
II
Peaaegu igavene tuli / Kuidas toita mälestust
Hauakividele asetatakse täpselt sama kujuga päikesepaneelid. Hauakivide vahel, maapinnaga samal tasapinnal, on otse taevasse suunatud peenikese valgusvihuga valgustid. Päikeseenergia kogutakse akudesse. Õhtul-öösel ja hämarama ilmaga annab see ühtse, otse taevasse suunatud valgusansambli. Selliselt on mälestusmärk osa ajast n-ö välja- ja osa ajast sisselülitatud asendis, nagu ka mälestused meie teadvuses ja mälestusmärgid poliitilises diskursuses.
Johannes Säre
„Ajavaip“
Nõukogude võimule viitavate elementide neutraliseerimisel tuleks mälestusmärgil tekstiline osa likvideerida kas kogu mahus või säilitades aastaarvud 1941 ja 1945. Samuti võiks kaaluda mälestusmärgi merepoolsele küljele väiksemõõdulise vaateplatvormi paigaldamist. Platvorm paneks vaataja silmitsi mälestusmärgil kujutatud sõdurite portreedega, võimaldades nihestada monumendi klassikalist võimusuhet vaatajaga ja pakkudet uut, vaataja lähedusest tulenevat abstraktset rakurssi portreedele. Platvorm võiks olla lahendatud nii, et mälestusmärgile sõidutee poolt lähenedes ei oleks see nähtav ning võimaldaks säilitada algse, ilma lisatud visuaalse mürata vaate.
Vennaskalmistu hauakivid moodustavad ka omaette võimsa ning põneva ansambli, mille geomeetriline üldmulje on väga mõjuv. Minu ettepanek nendel leiduva nõukogudeaegse sümboolika katmiseks oleks eksperimentaalne, kuid usutavasti teostatav. Hauakividel võiks panna kasvama sambla, mis katab need aegamisi pehme rohelise vaibaga. See säilitaks tahukate üldise geomeetrilise vormi, pehmendades veidi nende teravaid nurki. Sammaldumine oleks tugeva sümboolse tähendusega, viidates millelegi, mille jõud ja tähendus on ammu mattunud uute kihtide alla.
Kirke Kangro
Tehumardi – alternatiivne infoväli
Tehumardi mälestusmärgi kolmkümmend tahukat kaetakse olemasolevatele sarnaste paeplaatidega. Nõukogude sümboolika asemel hakkavad plaadid kandma uut visuaalset infot – plaatidelt saab näha Tehumardi sündmuste kroonikat graafilise romaanina. Pildiseeria toob vaatajani Tehumardi lahingu traagilise loo, järgneb nõukogudeaegne periood ning memoriaali asutamislugu, praeguse memoriaali autorite töö monumendiga (näiteks rääkis skulptor Riho Kuld, kuidas ta igal hommikul enne kiviraiumist 250 meetrit meres ujus), viimased tahukad käsitlevad tänast problemaatikat memoriaali ümber – mahavõtmise või kohandamise küsimuste debatti. Osa plaate jäävad ootama memoriaali tulevikulugu. Sel moel saavad tahvlid, mille info ja kehtivus on olnud väärad paigaldamise hetkest saadik – ning kus ka hauatahvlina on nende õigsus küsitav – peegeldama olukorda ja selle problemaatikat otseselt.
Kasetohu kirjad – alternatiivne lahendus
Tahukate ja monumendi tekstid asendatakse kasetohu kuvanditega. Tekib infoväli, mille sõnumid on pärit puutüvedelt. Kasekoore „tekstid“ skanneeritakse ja prinditakse metalltahvlitele.