Õpetan kunstiakadeemias tudengitele kursust „Kunst ja avalik ruum“, mis ühelt poolt käsitleb linnaruumis esinevaid monumente, sekkumisi ja tänavakunsti, teisalt vaatleb laiemalt kunstnike ja kunstiteoste positsiooni ühiskonnas. Selle kursuse raames panen tudengid ka väitlema, valides teemadeks nii aktuaalseid teemasid (näiteks Narva tank-monumendi eemaldamine), teoreetilisi küsimusi (näiteks tänavakunsti legaliseerimise problemaatika) kui kunstiajaloolisi juhtumiuuringuid (näiteks holokaustile pühendatud mälestusmärgid). Kuna kooli ajal on väitlemisega tegelenud vähesed, siis tihti on nende debattide algus konarlik, kuid võtavad ühtäkki tuld ja osapooled satuvad hasarti. Mängulises vaidluses lähevad ka tagasihoidlike kõnelejate häälepaelad lahti ning edaspidise käigus võivad sisse lipsata ka emotsionaalsed või suisa labased väited.
Tihti naerame südamest, kuid mõnikord võivad rollis öeldud väited haiget teha. Ühes sellises väitluses põrutas üks tudeng, et kui eestivenelased toetavad venemeelseid monumente, siis nad ei peaks siin elama. Mõned tudengid võpatasid selle peale ja pigem kaotasid huvi kaasa arutleda. Võtsin debati üle ja püüdsin selgitada, miks on üldistused ohtlikud – ja intellektuaalselt laisad. Õppejõuna on sellised momendid võtmetähtsusega. Ma aiman, miks esimese kursuse tudeng niimoodi mõtleb, aga kui ta peaks sarnaselt arutlema ka pärast stuudiumi lõpetamist, siis on midagi valesti läinud.
Tunni lõpus väitluseid analüüsides soovitan tudengitel vaadelda neid arutelusid kui suuremate ühiskondlike debattide ekvivalente. Kui üliõpilane ei suuda väitluse käigus oma kaastudengeid veenda selles, et Neeme Külma „Betooni valatud laine“ oleks Tallinna lahes parem lahendus kui Tauno Kangro „Kalevipoeg“,[1] siis kuidas ta kavatseb seda teha rahvusringhäälingu vestlussaates, arvamusartiklis, kunstikomisjonis või vestluses oma pereliikme või naabriga? Tudengeid paneb imestama kui lihtne on populistlike seisukohtade esitamine ja kui keeruline on seista eetiliste või esteetiliste printsiipide eest, mis „oma inimeste“ seas tunduvad nii loomulikud. Loengukursuse raames loeme ka humanitaarteadlaste ning kunstnike esseesid ühiskonnas lahkhelisid tekitanud teemadel (olgu siis näiteks Vabadussõja võidusamba püstitamine või nõukogudeaegsete monumentide eemaldamine). Need on head tekstid ja neid on palju, kuid paraku ei ole ka kõige võimekamalt argumenteeritud artiklid suutnud ära hoida vaieldavaid poliitilisi otsuseid.
Kunsti-uurijad ja pärandihoidjad lähtuvad oma töös vaikimisi justkui oma Hippokratese vandest, pühendudes kogu oma jõu ja otsustusvõimega kunstiteoste ja kultuuripärandi abistamisele ja humaansuse põhimõtete teenimisele.[2] Ehkki mõni taies võib olla eemaletõukav (nagu eelpool nimetatud tank-monument), siis ka keerulise sisuga teoseid tuleb säilitada tagamaks dialoogi jätkumist kolleegidega ka kümne, 100 või 1000 aasta pärast. Võrdlus arstivandega on kõnekas, sest nii nagu kunstiteaduse printsiibid võivad ajas ja ruumis varieeruda, on ka Hippokratese vanne teisenenud. Nii on muutunud arstiametile kunagi omistatud elu säilitamise kohustus ning selle asemel on tähelepanu nihkunud teaduspõhisusele ning oluliseks on kujunenud patsiendi soovidega arvestamine.[3] Midagi analoogset on toimunud viimase paarikümne aasta jooksul ka kunstiteaduses ja muinsuskaitses, kus postmodernismist, visuaalkultuuriuuringutest ja üldistest ühiskondlikest muutustest informeeritud humanitaarid suhtuvad üha kriitilisemalt kunstiteoste autonoomiasse ning „võtku-mis-võtab“ stiilis säilitamisse.
*
Nõukogudejärgset aega on mitmed uurijad periodiseerinud kolme etapina, mis ligikaudu vastab kümnenditele. Postsotsialismi esimene etapp oli üleminekuaeg, mille jooksul kehtisid samaaegselt nii vanad kui uued tavad. Vaatamata sellele, et mõned vanad väärtushierarhiad püsisid kindlalt, toimus kiire läänestumine ja neoliberaalset modernsust nähti universaalse tulevikuna. Arutelu nõukogude pärandi üle põhines suurel määral totalitaristlikel eeldustel ja keskendus valdavalt traumaatilistele kogemustele. Teises etapis, mis kattus ligikaudu 2000. aastatega, tuli ilmsiks sotsialistliku moderniseerumise täielik läbikukkumine ja idaeurooplased seisid silmitsi endise idabloki negatiivse kuvandiga, mis tõi muu hulgas kaasa laienenud natsionalismi ilminguid. Postsotsialismi kolmas faas 2010. aastatel andis märku põlvkonnavahetusest, mis tõi kaasa nihke mälupoliitikas. Lavale oli astunud põlvkond, kes mäletas vähe nõukogude perioodi. Nõukogudeaegne kunst, disain ja arhitektuur muutus popiks. Varem ebasobivaks peetud mälestused ja kogemused normaliseerusid. Aegamööda pinged settisid ning aastaid ei tulnud punamonumendid õieti jutukski. Võis jääda koguni mulje, et aeg on teinud oma töö.
Ent Venemaa kallaletung Ukrainale 2022. aasta veebruaris pööras Eesti mälumaastiku jälle pahupidi ning nõukogude mälestusmärgid sattusid taas ebasoosingusse. Murekoht pole aga monumendid iseeneses, vaid läbi rääkimata teemad, mida ka mälestusmärkide eemaldamine paraku ei lahenda. Meil on seega vaja sisukaid arutelusid monumentide ümber. Kuna elu on näidanud, et monumentaalsetest vaidlustest üksi ei piisa, siis tuleb meil sõna anda ka monumentidele ning neid ümbritsevale visuaalkultuurile. Püüdkem siinkohal uskuda ja toetada vormelit, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Kui ehk jätame monumendid siiski omale kohale ning kujutleme nende ümber uut raami nii pildis kui sõnas, siis äkki õnnestub meil vältida konflikte, mis halvimal juhul monumendisõdadeks paisuvad?
Gregor Taul
Postitust saadavad EKA vabadse kunstide bakalaureuseõppe esimese aasta tudengite kursuse Kunst ja avalik ruum raames valminud sekkumised.
[1] Mäletatavasti päädis Kalevipoja saaga sellega, et 2016. aastal kogus Tehnilise Järelevalve Amet arvamusi või konkureerivaid avaldusi Tallinna lahte skulptuuri paigaldamise osas. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum esitas ametile konkureeriva avalduse – Neeme Külma skulptuuri „Betooni valatud merelaine“ eskiisprojekti. Teos kujutas endast 25 m2 ja 50 cm paksust ruudukujulist veealust betoonvormi, mis sisaldas ideeliselt endas merelainet. 24 meetri kõrguse pronkskuju ja piltlikult öeldes tühja postamendi vahel valimine viis arutelu absurdini ning lõpuks rauges ka Kangro huvi asjaga tegeleda. Vt lähemalt Kangro planeeritava Kalevipojaga asub võitlusse „Betooni valatud merelaine“, Eesti Ekspress 26. VIII 2016. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/75167759/kangro-planeeritava-kalevipojaga-asub-voitlusse-betooni-valatud-merelaine (vaadatud 4. IV 2024).
[2] Hippokratese vanne, Vikipeedia 31. X 2019. https://et.wikipedia.org/wiki/Hippokratese_vanne (vaadatud 4. IV 2024).
[3] Reporteritund. Elulõpu tahteavaldus. Kellele ja milleks?, Vikerraadio 3. IV 2024. https://vikerraadio.err.ee/1609288409/reporteritund-elulopu-tahteavaldus-kellele-ja-milleks (vaadatud 4. IV 2024).
*
Ako Allik
Sekkumine (Neeme Külma kontseptsioon “Betooni valatud merelaine”)
Käesoleva kevadsemestri käigus puutusime kokku 2016. aastal aset leidnud poleemikaga, mis keerles Tauno Kangro ettepaneku ümber rajada Tallinna lahte monumentaalne Kalevipoja kuju. Sellele vastukaaluks esitas EKKM-i delegatsioon eesotsas kunstnik Neeme Külmaga konkursile alternatiivse projekti, mille raames sooviti Tallinna lahe merepõhja asetada 25 ruutmeetri suurune betoonplatvorm. Neeme Külma teose “Betooni valatud merelaine” kontseptsioon seisnes silmale nähtamatu objekti tunnetamises. Monument oleks olnud kaldalt nähtamatu ning seda oleks saanud tuvastada vaid kaldal asetseva infotahvli ja betoonvormi kohal veepinnal murduvate lainete järgi.
Neeme Külma idee tõmbas tähelepanu, sest tõstatab paratamatu küsimuse sellist tüüpi ideelise monumendi vajalikkuse üle. Kui luuakse füüsiline objekt, mida on võimatu oma silmaga näha, tekib mingit sorti Schrödingeri efekt, kus kokkuvõttes polegi kindlalt teada, kas see monument on merepõhjas või mitte. Kui kogu teose mõju seisneb juba eos vaid vaataja kujutlusvõimel ning tema teoreetilisel arusaamisel, et kuskil asub monument, siis kas ei võiks jätta monumendi sootuks ehitamata ning leppida ühiskonnana kokku, et Tallinna lahes on üks punkt, mida me kõik teadvustame ning mis tähendab meile midagi. Nii saaks hoida kokku nii ressursi kulutamist kui ka lõputuid vaidlusi ühiskonnas, kuna selline ideeline millegi teadvustamine ei maksaks midagi ning ei segaks ka kedagi.
Kogu olukorra ebamäärasuse ning mõnes mõttes ka iroonia illustreerimiseks otsustasin teha performance video, kus osalen konkursis nind pakun iseennast välja Tallinna lahe veealuseks skulptuuriks. Performance’i idee on tõstatada küsimus, et kas kui on olemas tõestus sellest, et keegi asetati skulptuurina vee alla ning teda ei nähtud väljumas, võime Neeme Külma teosele sarnaselt ideeliselt oletada, et ta on seal siiani? Ning isegi kui see isik väljus, kas ehk võiksimegi leppida tõsiasjaga, et skulptuur eksisteeris füüsiliselt ainult sel hetkel, kui inimene vee all viibis ning edaspidi eksisteerib see punkt Tallinna lahes mõttelise skulptuurina vette sukelduvast mehest?
*
Aliisa Ahtiainen
Töölisema
Kui ma Helsingisse kolisin, olin 20-aastane. Naabruses, kus ma elasin, oli kuju, mis mu emale väga meeldis, kuid see tekitas minus kuidagi ebamugavust. Kui hakasin mõtlema, millise monumendiga peaksin sekkumist planeerima, mäletasin selle Panu Patomäki Työläisäiti kuju.
Monument kujutab ema ja noort tüdrukut, kes keerutavad pesu, et see kuivaks saada. Kuju on aastast 1996 ja avati emadepäeval. Kuju kavandasid ja rahastasid piirkonnas elavad inimesed.
Eelmisel semestril tegin oma skulpa-kursuse jaoks suure paberpatsi, et arutada emade ja tütarde seost. Selles kavandatud sekkumises tahtsin teemaga jätkata. Tüdrukute palmik on kaetud värviliste kangaribadega, mis on põimitud ja seejärel pesu ümber mähitud.
Usun, et selle loodud kuvandit on üsna lihtne tõlgendada kui võitlust iseseisvuse ja isikliku ruumi eest. Ema tõmbab tütarde juustest ja tütar tõmbab neid tagasi.
Meid ümbritsevad kujutised ja monumendid loovad reaalsust. Tänavatel on lugematu arv kujusid ja monumente, mis on pühendatud emadele ja lastele. Nende eesmärk on luua kogukondlik usk heast, süütust ja ennastsalgavast emast.
Selle sekkumisega tahtsin kommenteerida müütilist ema. Et tuua avalikku ruumi meelde, et laste ja nende vanemate suhted on harva lihtsad. Pean oluliseks, et seda reaalsust avalikus
ruumis teadvustaks. Sellel on potentsiaali anda inimestele, kelle emade ja vanemate kogemused pole ideaalsed, tunde, et neid nähakse.
Seda võib vaadelda ka kui võitlust mineviku ja tuleviku vahel, mis on see, mis meid kui üksikisikuid, aga ka ühiskondi tagasi hoiab.
*
Olga Dubrovskaja
Julgetele ja teotahtelistele
Tallinnas Pirita teel asub Mati Karmini loodud Charles Leroux’le pühendatud mälestusmärk “Julgetele ja teotahtelistele inimestele”.
1889. aasta 24. septembril hüppas ameerika päritolu akrobaat ja eksperimentaallangevarjur Tallinna kohal hõljuvast õhupallist vaatamata ebasoodsatele ilmastikutingimuste ja oma mänedžeri vastuseisule. Tugev tuul viis ta vaatajate silmi all lahe poole. Räägitakse, et üks pealtvaatajatest suri kohapeal südame äkksurma. Kaks päeva hiljem leidsid kalurid ta surnukeha, mis maeti Kopli kalmistule.
Sekkumine seisneb langevarju kinnitamises olemasoleva skulptuuri külge. Langevarjule on trükitud elundidoonori kaardi kujundus. Sekkumise eesmärk on ühelt poolt nihutada perspektiivi ning “julguse ja teotahtelisuse” kiitmise asemel panna vaatajaid hulljulgete tegude tagajärgede üle mõtlema. Teiselt poolt võiks sekkumine tekitada avaliku diskussiooni organidoonorlusest, mis on endiselt mingil määral tabu. Elundidoonorluses on oluline,et inimesed arutaksid seda omavahel – eelarvamusteta ja julgelt. Eestis vesteldakse pärast isiku surma alati lähedastega. Neilt küsitakse, kas nad teavad, kuidas lahkunu oma eluajal elundidoonorlusse suhtus. See hetk on enamasti leina tõttu äärmiselt keeruline, mistõttu on
hea, kui doonorlusest on juba varem pereringis räägitud.