Nõukogude ajal saatsid Tehumardi lahingut ja monumenti partei ja armee poliitjuhtide konstrueeritud ametlikud, ideoloogiliselt „õiged“ lood. Eesti punaarmeelasi kujutati veendunud bolševikena. Ometi on üksnes ideoloogia võtmes lähenemine monumendile ja Laskurkorpuse kogemusele lamestav.
Tehumardi mälestusmärk pole üksnes ideologiseeritud betoon ja dolomiit. See on ka paik, mille lähedal toimus tegelik lahing ning millega veteranid ja nende omaksed seostasid aastakümneid oma isiklikke kogemusi ja sisevõitlusi. Lahinguga kaasnesid legendid, isegi omamoodi folkloor, mida kohalikud jutustavad tänini. Tehumardi kujunes paljudele võitlejatele siiralt oluliseks mälupaigaks, kus meenutada oma hukkunud sõpru, vendi ja võitluskaaslasi, kohaks, kus püüti anda oma elule ja saatusele mingi mõte.
Just see kummaline kooslus ideoloogiast, rahvuskommunistlikust mäluloomest ja orgaanilisest elukogemusest teeb Tehumardi monumendikompleksi kui mälupaiga Eesti ajaloo seisukohalt oluliseks. Ei Eestis ega mujal maailmas ei eksisteeri ühtegi teist paika, mis võiks kõnelda Eesti Laskurkorpuse keerulist lugu – ning teha seda maastikul, mitte muuseumis.
Ajal, mil tunneme taas muret ida poolt tuleva ohu pärast, on Nõukogude võimu informeeritud meeldetuletamine – ja mitte selle tsenseerimine – tähtsaim kui kunagi varem. Tehumardi on väärtuslik meeldetuletus sellest, kuidas üks totalitaarne riik püüdis ennast kehtestada, kuidas eesti sõdureid (ja kunstnikke) lõimiti võõra võimu teenistusse, aga ka sellest, kuidas kümned tuhanded eesti mehed, pea pool tolleaegset põlvkonda, mõtestasid oma keerulist elusaatust Teise maailmasõja ja Nõukogude korra tingimustes. Nad tegid seda erineval moel, vahel ideoloogiale kaasa kiites, vahel seda taunides, kuni ühel hetkel avalikkus nad täielikult unustas kui ajaloo kaotajate poolele jäänud.
Nüüd on aeg päästa Tehumardi ajalugu nii Nõukogude politrukkide ettehooldest, Venemaa Föderatsiooni imperiaalsest revanšismist kui ka unustusest, mis on seda nõukogudejärgsel ajastul tabanud. Tehumardi monumendikompleks (mille hulka võiks arvata ka Saksa sõduritele pühendatud mälestuskivi) on juba iseeneses mälestusmärk 20. sajandile kui ideoloogiate ajastule ning selle sõja- ja ohvrikultusele. Tänapäeval asjakohaste ajalooliste selgituste ja lugudega või võimaliku ümberkujundava kunstilahendusega saame panna dolomiiti jutustama veelgi õpetlikumat lugu: nii laskurkorpuslaste traagilisest saatusest kui ka eestlaste laiemast kogemusest 20. sajandi ideoloogiatega toimetulemisel.
Kristo Nurmis