Tehumardi müüt valati betooni 1967. aastal – oktoobrirevolutsiooni viiekümnenda aasta juubelil –, kui lahingupaiga lähedusse rajati senise tagasihoidliku mälestusmärgi asemele tänane mälestussammas. Hiljem lisandus nn vennaskalmistu mälestuskivide väli. Monument avati Eesti Laskurkorpuse asutamise 25. aastapäeval.
Erinevalt paljudest teistest Punaarmeele pühendatud monumentidest kujunes sellest justkui spetsiaalne mälestusmärk eestlastest punaarmeelastele. Viimased olid sattunud Nõukogude armeesse peamiselt sunniviisiliselt. Nad olid läbinud aastaid vintsutusi Arhangelski ja Uurali tööpataljonides ja Punaarmee massilahingutes, seejärel aga naasnud eneselegi ootamatult Eestisse „sangarite-vabastajatena“. Sõja järel sai neist uue Nõukogude ajastu privilegeeritud ühiskonnagrupp – kirjanik Ralf Parve sõnul „tõeline võitjate põlvkond“.
Tehumardi kujunes Laskurkorpuse veteranide armastatud mälestuspaigaks, kuhu polkude veteraninõukogud organiseerisid külastusi, tseremooniaid jm üritusi. Lahingu mälestus oli juba varem raiutud raamatusse endise Laskurkorpuse poliittöötaja Paul Kuusbergi populaarse romaaniga „Enn Kalmu kaks mina“ (1961). Lahingupaik tehti veelgi tuntumaks Kuusbergi romaani põhjal 1968. aastal valminud sõjafilmiga „Inimesed sõdurisinelis“ (režissööriks Saksa poolel võidelnud Jüri Müür). Järgnesid mitmed mälestuskogumikud ja temaatilised vestlusringid. 1974. aastal algatati Saaremaa „vabastamislahingute“ auks iga-aastane Tehumardi ralli (tänane Saaremaa ralli). Lahing oli kohaliku mälukultuuri kodune osa veel 2000. aastatel, mil Saaremaalt sai osta kibedat „Tehumardi lahinguõlut“.
Kristo Nurmis