Tehumardi lahing
1944. aasta 8. oktoobri hilisõhtul toimunud Tehumardi öölahing Punaarmee Eesti Laskurkorpuse üksuste ja ühe taganeva Saksa pataljoni vahel oli juhuslik ja strateegiliselt tähtsusetu kokkupõrge – see oli verine, aga suuremate sõjaliste tulemusteta. Lahing toimus siinse sõja lõppfaasis, mil Punaarmee oli juba vallutanud Mandri-Eesti ja äsja forsseerinud end üle Väikse väina Saaremaale.
Nõukogude väeosad, sealhulgas eestlaste enamusega Eesti Laskurkorpuse kaks diviisi, jahtisid Sõrve sääre suunas taganevaid Saksa üksusi. Lahing puhkes ootamatult, kui üks relvakaaslastest maha jäänud Saksa pataljon sattus vastamisi Punaarmee Eesti Laskurkorpuse üksustega. Pimedas ja uduvihmas pidasid punaarmeelased Saksa üksusi esialgu omadeks; nad lubasid sakslasi oma ahelikust mööda ja vabastasid neile koguni teed. Siis pingeline olukord plahvatas ja esimesed üllatuslasud eskaleerusid ägedaks lähi- ja käsivõitluseks. Käiku läksid tankid ja suurtükid, püssid ja granaadid, labidad ja rusikad. Lahinguraju kestis läbi öö ja jättis varahommikuks lahinguväljale mitusada surnud eestlast, sakslast ja venelast, hinnanguliselt umbes võrdselt 200 ühel ja 200 teisel poolel. Hoolimata Punaarmee ülekaalust jäi lahingu tulemus ebaselgeks. Olgugi et Laskurkorpus jäi võitlustandrit valitsema, õnnestus Saksa pataljoni jäänustel taanduda Sõrve omade juurde.
Punaarmee komandopunktides peeti lahingut ebaõnnestunuks, planeerimata kokkupõrkeks, mis ei kiirendanud Saaremaa vallutamist, vaid aeglustas seda. Ometi hakkas Nõukogude võim varakult taipama lahingu sümboolset potentsiaali. Tehumardis võitles peamiselt eestlastest koosnev Nõukogude üksus puhtalt Saksa üksusega (eestlasi viimaste seas teadaolevalt polnud) ning erinevalt 1944. aasta augustis ja septembris toimunud Emajõe lahingutest (kus eestlased võitlesid mõlemal pool rindejoont) polnud siin mingit „vennatapu“ elementi. Seega pakkus Tehumardi suurepärase võimaluse seostada Punaarmee võit „700-aastase orjaöö“ müüdiga ning esitleda Nõukogude võimu kehtestamist Punaarmee toel kui „eesti asja“.
Juba novembris 1944 kirjutas ajaleht Saarte Hääl öölahingust kui „sangarlikust“ teost, mis olla võrsunud „vihast sajanditepikkuse verivaenlase – saksa röövvallutaja – vastu“, kinnitades, et „nii nagu sajandeid tagasi raiusid Lembitu ja Tasuja sakslaste päid, nii tapsid Punaarmee eesti sõjamehed penirüütlite järelkäijaid nüüd“. Nõukogude ajalootõlgenduse loojad mobiliseerisid selle „ürgse viha“ ruttu uue sotsialistliku korra vankri ette, luues Tehumardi lahingust omamoodi Nõukogude Eesti Võnnu lahingu, kus legendaarse raadio- ja teleajakirjaniku Valdo Pandi sõnul „tasuti üks 700-aastane võlg“.
Kristo Nurmis