Monumendi uued raamid – kunstnike kohandused
Monument on ajaloolise mälu tunnusmärk. See on avaliku ruumi kunstivorm, mille kaudu ilmutab ennast poliitiline pilk – mida kallutatum ja manipuleerivam, seda jõulisem ja häirivam. Sellest sünnib vajadus kõrvaldada kolonialistliku vägivalla, võõra ideoloogia ja valeinfo märgid. Kõrvaldamisakt taotleb vabastavat ja puhastavat mõju, just sellist praktikat on kasutanud tuntud vabastusliikumised, näiteks Black Lives Matter Ameerikas. Eesti nõukogudeaegsed mälestusmärgid, mis alles hiljuti muigama panid, on pärast Ukraina ründamist saanud teise tähenduse. Ajalugu, mis tundus pöördumatu, on osutunud tõrjumatuks.
Objekte hävitada on lihtne. Märksa keerukam on rinda pista mälu ja mälestustega.
Probleemsed monumendid eeldavad kriitilist ümberkujundamist – mida kõige erksamalt saab teha kunstniku pilk. Loodame kunstnikke ja kuraatoreid kaasates käivitada avatud kahekõne, leida loomingulisi lahendusi ning luua võimalusi uuteks kontseptuaalseteks arendusteks.
Tehumardi mälestusmärgi skulpturaalsus, maastikuarhitektuurne ülesehitus ning meisterlik teostus annavad tunnistust toonaste autorite omapärast, professionaalsusest ja ajastu esteetikast. Tehumardi lahing oli kahtlemata traagiline sündmus. Ajaloolise trauma mälestusmärgina on monumendi säilitamine praegugi põhjendatud. Mil moel suhestuda aga omakorda traumeeriva okupatsiooniaegse retoorikaga, mille tõttu monument praegu häirivana mõjub?
Projekt „Monumendi uued raamid“ (MUR) soovib pakkuda analüüsiva autori tuge kompleksi külastajatele, kohalikule vallavalitsusele ja monumendi autorile. Infovoldik-objekt tutvustab vaatajatele sel kevadel Tehumardi monumendi ideekorjes osalenud kunstnike kohandamisnägemusi.
Autorite ja uurimisrühma jaoks on tähtis külastajate tagasiside. Kuidas oleks kõige parem Tehumardi monumendi tähendust muuta? Milline kunstiline lahendus paistab kõige veenvam? Ootame teie mõtteid näitust saatvasse postkasti.
Kirke Kangro, MUR-i kunstiprojektide kuraator
Kunstiprojektid: Tehumardi memoriaal
Tehumardi mälestusmärgi arhitektuurne osa, tahukate väli, on praegu Saare valla poolt teisaldatud ning tallele pandud. Oluline on leida tundlik ja tark viis, kuidas mõjuv maastikuarhitektuuri teos võiks uutes raamides ja uues rollis taas üles seatud saada.
Narvas toimunud rahvusvahelises töötoas “How to Reframe Monuments: Case Studies for Thinking Through Dissonant Heritage” välja pakutud kunstilisi edasiarendusi Eesti monumentidele
Eesti Kunstiakadeemia korraldas 31. augustist 6. septembrini 2024 Narvas ja Tallinnas rahvusvahelise töötoa „How to Reframe Monuments – Case Studies for Thinking through Dissonant Heritage“. Töötuba viidi läbi koostöös Transform4Europe võrgustiku partnerite, Trieste ja Kaunase Vytautas Magnuse ülikoolidega. Nädal aega väldanud töötoas, mille peamine toimumiskoht oli Narva kunstiresidentuur (NART), võeti vaatluse alla viis juhtumit Ida-Virumaal.
Tallinna Lennujaama vana terminali monumentaalmaaliprojekt
Tallinna Lennujaama vana terminal on ainulaadne segu 1930. aastate pseudoklassitsismist ja stalinlikust historitsismist. Eesti Vabariigi lõpuaastatel korraldas riiklik teedevalitsus avaliku arhitektuurivõistluse lennujaama ehitamiseks. Riigi iseseisvuse kaotamise ajaks olid hoone valmimisest puudu vaid üksikud detailid, kuid okupatsioon ja sõda jätsid alles vaid kandekonstruktsioonid. Ajastuomane stalinistlik rekonstrueerimisprojekt valmis aasta enne diktaatori surma ning lennujaama hoone avati 1955. aastal Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval, nagu tol ajal kombeks.
Hoone monumentaalsesse sisearhitektuuri kuuluvad kaks ajastukohast maali: Viktor Karruse Moskva vaade ja Richard Sagritsa Vana Tallinn, mõlemad valminud 1955. aastal.
Pöördume kunstnike poole, et leida lahendus nende teoste kontekstualiseerimiseks ja ümber raamistamiseks. Lähteülesandeks on taandada maalidelt propagandistlik sümboolika, säilitades samas maalide osa interjööri ülesehituses. “Moskva vaade” vajab kriitilist ümberraamistust, Sagritsa teose puhul otsime lahendust Hermanni tornis lehviva punalipu osas – kas selle asendamist, kontseptuaalset kinnikatmist, raamistust vmt.
Lahenduste loomisel on eelistatud maale võimalikult säästev lähenemine. Ootame loomingulisi ümbervormistamisi – kontseptuaalseid nihestusi, kontekstualiseerivaid kommentaare, esteetilisi ümber tõlgendusi ja uusi tähenduslikke raamistikke, mis suhestuvad kriitiliselt ajaloolise pärandi ideoloogilise aspektiga.
Meelis ja Vjatško: Monument ja muinasjutt
Konverentsi „Meelis ja Vjatško: müüdi anatoomia“ raames võtavad digitaalse kommentaariga sõna ka kunstnikud. Alapealkirja „Monument ja muinasjutt“ all loodud kuus virtuaalteost suhestuvad Olavi Männi skulptuurigrupiga „Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel“, mis on valminud 1950. aastal ja püstitatud 1980. aastal Kassitoomele.
Olav Männi skulptuur kujutab kahte tegelast Enn Kippeli ajaloolisest noorsoojutustusest „Meelis“ (1941) – Polotski vürsti Vjatškot ja ilukirjanduslikku kangelast, Lembitu poega Meelist. Nõukogude ajal ilmunud lugu rääkis nende sõprusest ja koostööst Tartu kaitsel saksa ristirüütlite vastu 1224. aastal. Mõned uurijad on vürst Vjatškot samastanud liivlase Vetsekega, kuid Nõukogude võim kasutas jutustust võimalusena rõhutada eesti ja vene rahva ajaloolist sõprust ja liitlassuhteid. Vahepeal unustusse vajunud skulptuur on viimasel ajal taas tähelepanu pälvinud seoses laiema aruteluga Nõukogude monumentide ja pärandi üle.
„Monument ja muinasjutt“ toob näitusesaali teosed, mis pakuvad uusi võimalusi Meelise ja Vjatško skulptuuri tõlgendamiseks. Kunstnikud on väljakutsele lähenenud digitaalses võtmes, jätkates monumendi muinasjuttu uute sümbolite ja meemide kaudu.
Kuraator: Kirke Kangro
Näituse töörühm: Linda Kaljundi, Mariann Raisma, Annika Tiko
Kujundaja: Kristjan Mändmaa
Keeletoimetaja: Hille Saluäär
